Saksa allveelaev Tüüp XXI — Kriegsmarine viimane lootus
Tolleaegsed allveelaevad võisid üksnes lühikest aega vee all tegutseda. Seda aega piiras akude maht, mille voolu kasutades vee all sõideti. Kui akud tühjaks said, pidi allveelaev tahes-tahtmata pinnale tõusma, et akud diiselmootoritega ühendatud generaatorite abil ära laadida. Iga allveelaev veetis üheksa kümnendikku oma karjäärist veepinnal ja nii pole ime, et nii mõnelgi neist kulges piki tekiserva korralik reeling, et madrused halva ilmaga üle parda ei kukuks, kirjutab Tarkade Klubi.
Saksa insenerid olid püüdnud seda probleemi juba enne sõja algust lahendada. Algul pandi kõik lootused uuele jõuseadmele, mille kütuseks oli vesinikperoksiid (H2O2). Kuna hapnik oli kütuses juba olemas, võis sellega ka vee all sõita. Katsetustel suutis esimene uue mootoriga allveelaev arendada vee all 27 sõlme, mis ületas tolle aja parimaid tulemusi peaaegu kolm korda.
1943. aasta kevadeks oli selge, et vesinikperoksiidil töötava mootoriga allveelaevast niipea asja ei saa. Kiires korras töötati välja kompromisslahendus — jõuseade jäeti endiseks, kuid suurendati akude hulka ja elektrimootorite võimsust. Lisaks võeti kasutusele voolujoonelise kujuga kere, mis oli optimeeritud vee all tegutsemiseks. Viimase oli projekteerinud insener Ulrich Gabler (1913-1994), kes oli ka ise allveelaevnikuna merd sõitnud.
6. novembril 1943 telliti esimesed 170 alust tähistusega tüüp XXI. Nende ehitusel kasutati esmakordselt autotootmises levinud meetodeid, nii et allveelaev pandi kokku otse ellingul varem valmisehitatud sektsioonidest, kus kõik väiksemad mehhanismid olid juba paigas. Suuruse järgi oli tegemist nn allveeristlejaga, mis võis tegutseda Atlandi ookeanis. Selleks, et võimalikult vähe aega veepinnal veeta, oli tüüp XXI varustatud snorkeli-nimelise seadmega, mille abil sai juba periskoobisügavusel vee all sõites diisleid kasutada. Veest ulatus välja üksnes õhutoru ots, mis oli kaetud radarikiirgust neelava sünteetilise materjaliga.
Tüüp XXI puhul tekikahurid puudusid, sest rünnata kavatseti üksnes vee alt. Õhutõrjeks oli komandotornis kaks kaheraudset seniitkahurit. Sihtmärgi avastamiseks oli allveelaev varustatud uue hüdrolokaatoriga. Põhimõtteliselt polnud ründamiseks vaja ka vastast näha, sest tüüp XXI relvastusse kuulusid torpeedod, mis suundusid sihtmärgi pihta selle sõukruvide müra järgi orienteerudes. Märkamatult lähenemiseks võis kasutada kahte spetsiaalset 113 hj elektrimootorit, mis töötasid eriti vaikselt. Torpeedode laadimiseks olid hüdraulilised abiseadmed, mille abil võis järgmise kogupaugu välja tulistada 15 minutit pärast esimest.
Kaitseks liitlaste allveelaevatõrje vastu pidi olema eelkõige kiirus. Tüüp XXI suutis vee all arendada kuni 16,5 sõlme ja sellest piisas, et enamikku tolleaegseid korvette ja fregatte seljataha jätta. Ülejäänud aluste hüdrolokaatoritel oli nii suure kiiruse juures raske allveelaevu avastada.
Eelnevate tüüpidega võrreldes oli suurendatud ka sukeldumissügavust — tehasegarantii oli antud 220 meetrile, kriitiliseks sügavuseks loeti 330 meetrit.
Uue tüübi tootmine kulges üle kivide ja kändude, sest selleks ajaks olid liitlaste õhurünnakud sakslaste logistika segi löönud. Esimestel valminud allveelaevadel esines mitmeid defekte, nii et neid sai kasutada üksnes väljaõppeks. Sukeldumiskatsetustel selgus, et torpeedode pardalevõtmiseks mõeldud luuk hakkas lekkima juba 170 meetri sügavusel, nii et kõikide sõsarlaevade konstruktsiooni tuli kiires korras tugevdada. Sõja lõpuni jõuti merele saata ainult kaks seda tüüpi allveelaeva (U 2511 ja U 3008), mis mingit edu ei saavutanud.
Pärast sõda lasti enamik liitlaste kätte langenud allveelaevu põhja, kuid näiteks N. Liit ja Prantsusmaa kasutasid neid ka oma laevastiku koosseisus. USA sai kaks seda tüüpi allveelaeva, mille kerekuju kasutati ka maailma esimese aatomiallveelaeva USS Nautilus puhul. Praeguseks on ainsana alles jäänud U 2540 (uue nimega Wilhelm Bauer), mis asub muuseumilaevana Bremerhaveni vanas sadamas. Tüüp XXI looja Ulrich Gabler asutas pärast sõda Lübeckis oma allveelaevafirma, mille toodangut võib maailmameredel tänini kohata.
Tüüp XXI tehnilised andmed
Veeväljasurve (vee peal / all): 1621/1819 t
Pikkus: 76,7 m
Laius: 6,6 m
Peamasinate võimsus: kaks diiselmootorit MAN M6V40/46KBB (4000 hj), kaks elektrimootorit Siemens-Schuckert-Werke GU365/30 (5000 hj)
Kiirus: 18,1/16,5 sõlme
Maksimaalne sukeldumissügavus: 330 m
Meeskond: 58 (sh 6 ohvitseri)
Relvastus: neli 20 mm seniitkahurit, kuus 533 mm torpeedotoru vööris, 23 torpeedot
