Pritsiv prints, kurvameelne kokk ja lehm libedal jääl. Pildikesi autoajakirjaniku tööpäevast

 (6)

Volvo nelikvedu tähistab tänavu oma 20. sünnipäeva. Need autod on loodud jääl ja lumel sõitma, moodsad juhiabisüsteemid teevad talvesõidu nauditavaks.
Volvo nelikvedu tähistab tänavu oma 20. sünnipäeva. Need autod on loodud jääl ja lumel sõitma, moodsad juhiabisüsteemid teevad talvesõidu nauditavaks.Foto: Nicklas Blom

Autoajakirjanik olla tähendab pidada üht kümnest maailma ihaldusväärsemast ametist: muudkui reisi ringi, sõida ägedate autodega ja aja tuttavad vingete Instagrami piltidega kadedaks.

Nagu teatris, nii ka automaailmas: kehvast näitlejast saab julm teatrikriitik, läbikukkunud rallisõitjast autoarvustaja. Lühidalt: oled autoajakirjanik, oled könn ja parasiit!

Ma olen üks neist „unistuste parasiitidest”. Ja ma ei vaidlegi siinkohal vastu neile, kes arvavad, et autokirjutaja elu on üks pillipuhumine ja lillelõhn. Räägin hoopis ilustamata ära, kuidas mu töö päriselus välja näeb. Teen seda oma värskeima välisreisi näitel: lendasin kaheks päevaks Lõuna-Lapimaale, et oma käega järele proovida, kuidas Volvo uudismudelite elektrooniline nelikvedu Põhjala talves toime tuleb.

Äratuskell vibreerib reede hommikul kell 4.30 väljakannatamatult. Sarilendaja jaoks on see ärkamiseks isegi suhteliselt hiline aeg. Rõõmu on rohkemgi: seekord piirdub sihtkohta ja tagasi jõudmine kõigest kahe lühikese lennuga ning juba pühapäeva öösel umbes kell kaks olen kodus koti peal. Teisalt on see, millega Rootsis ajaloolistel Lõuna-Lapimaa maastikel tegeleda tuleb, nii põnev, et jääks või kauemaks. Etteruttavalt: oma sõnade ja isegi mõtetega tuleb ettevaatlik olla, enamasti saad, mida küsid, ja natuke rohkemgi.

Volvo V90 CC roolis on igal juhul turvalisem kui omal jalal mööda järvejääd koperdada Foto: Nicklas Blom
Seotud lood:

Jõuan 5.30 lennujaama ja läbin turvakontrolli – seekord ma polegi pommirühma õppevahend! Jõuan lugeda ja paar e-kirja saata ning ongi aeg pardale astuda. SAS-i pisike turboprop, koht on kuskil ees, aga sisenemine toimub sabast. Vaarun roosa kohvri najal viiendasse pingiritta ja leian oma kohalt istumas noormehe.

Loe veel

Vaatan pisut hämmeldununa ringi ja kuulen, kuidas tagareast teine noormees minu kohal istujale elutargalt ütleb: „No kust sa tead, kes su kõrvale istub. Äkki on elu võimalus?” Siis märkab mind, vaikib hetke ja lisab: „Nojah, ei ole sinu päev. Ei olnudki elu võimalus.”

„Tänan otsekohesuse eest, ma saan eesti keelest aru küll,” naeratan vastuseks ja surun minu istekoha anastanud ehmunud noormehe kohale tagasi: „Ei, aitäh, istuge teie akna all, vanainimesed peavadki serva peal olema, äkki tuleb pissihäda või midagi…” Naerame kõik kergendatult, tunnise lennureisi vältel sõbrunen viiese reisiseltskonnaga.

Kahe Michelini tärniga

Arlandas on paar tundi ooteaega, enne kui liinilennuk suuna Östersundile võtab. Käin mahlabaaris, tellin kohvi ja märkan lustakat silti: „Kui vallaliseelu on sind ära tüüdanud, jäta jotsi ja telefoninumber.” Muidugi teen pilti ja jagan seda Instagramis ning kirjutan juurde midagi säärast, et ootan nüüd põnevusega oma ruudulises teenindajakuues printsi. Jotsi ei jäta, peaks krediitkaardist tüki välja lõikama…

Lennukis istub mu kõrvale ruudulises pintsakus härrasmees, kes avab uljalt mineraalvee. Pudeli sisu paiskub kauni kaarega mulle peale. Aga kuhu siis veel, ise ma ju tahtsin ruudulist printsi! Õnneks on see kõigest sidrunivesi ja mul on kuivamiseks tunnike aega.

Ruudulise mehega jätkub juttu kauemaks. Siis võtab tema oma suusad ja läheb pisikesele mäepuhkusele ning mina lohistan oma roosa kohvri ja ikka veel ligumärja rinnaesise Volvo pressiruumi.

Esialgu kulgeb kõik plaanipäraselt. See tähendab, et ajakirjanikele antakse kätte ajakava, mis on enam-vähem minuti pealt täis planeeritud. Suurema osa ajast tuleb proovitava autoga sõita. Eri tingimustes ja maastikel ning loodetavasti vahelduvate ilmaoludega, sest nii on lootust sõidukist tervikpilt saada.

Päeva mahub lühike lõunapaus ja tund-poolteist esitlusi, kus räägitakse üksikasjalikult lahti autode tehnilised eripärad ja tehnoloogilised uuendused ning disainerid ja insenerid vastavad ajakirjanike küsimustele. Minu jaoks on see vaieldamatult üks väljasõitude põnevamaid osi, sest annab võimaluse näha neid inimesi, kes on päriselt mõne laheda auto ehitamisel kättpidi juures olnud.

Volvo nelikveoliste esimese sõidupäeva lõpetab meie rahvusvaheline grupp maailmakuulsas Eikusagilmaal asuvas Fävikeni restoranis. See on üks väheseid noobeltoitlaid, millel on kaks Michelini tärni. See on nimetatud Rootsi parimaks restoraniks ja sous chef’i ametit peab seal eestlane Peeter Pihel. Seekord temaga kohtuda ei õnnestu, sest Fävikeni omanikel on Åre suusakeskuses teinegi söögikoht ja Eesti kokk rühmab parasjagu seal.

Meie 30-liikmelisele grupile serveeritakse 29-käiguline Põhjala köögi menüü. Ratsutame paari tunniga läbi kohalike maitsete paabli, lonksame maailma parimaid veine ja kuulame taustaks rootsi rahvamuusikat. Imeline!

Kui jätta kõrvale see, et enamikul meist on seljataga 20-tunnine tööpäev, mõnel ka sellele eelnenud 20 tundi lendamist, sujub kõik kenasti. Maitseme karvaseid mune ja samblasuppi ning tukume kahe käigu vahel. Peaasi on kangelaslikult desserdini jõuda! Kohvilauas pakutud iirisekommilaadsed tillukesed klotsid on tõesti head, võtan kohe mitu.

Puhkehetkedel teevad autoajakirjanikud Instagrami katki, postitades kümneid kaadreid ja videolõike sündmusest. Elu on puhas lust! Foto: Nicklas Blom

Samal ajal kui Austria kolleegiga vaikselt arutame, millise kohutava raiskamise, et mitte öelda sigade ette pärlite puistamisena võiks see protsessioon paista peakokale ja teenindajatele, kihab minu sotsiaalmeediasein kadedatest erikeelsetest hüüetest. „Fäviken?! Tahan ka!”, „Ma olen pool aastat juba järjekorras”, „Hissans, kuidas sa sinna said?” „Palun võta mind oma sülekoeraks” jne. Mul jagus piisavalt edevust, et märkida ära oma asukoht – maailmakuulus restoran ometigi… See on nii, nagu teile näib, sõbrad.

Peakokk ei tule meiega hüvasti jätma. Ukraina kolleeg teeb tagasiteel ettepaneku minna lähimasse pitsakohta. Ei, tänan pakkumast – magama, ainult magama tahan ma. Tunnen peakokale südamest kaasa… Fäviken vääriks vähemalt päeva mu elust. Sellist päeva, kus ma ei ole puruväsinud ega pea järgmisel hommikul kell kuus ärkama, et jäärajale minna.

Fäviken vääriks vähemalt päeva mu elust. Sellist päeva, kus ma ei ole puruväsinud ega pea järgmisel hommikul kell kuus ärkama, et jäärajale minna.

Åre järvede jäätumisega on tänavu kehvad lood. Lõuna-Lapimaal peaks veebruaris olema 20 miinuskraadi, aga on +0 °C, nii et suure järve asemel tuleb meil sõita paarkümmend kilomeetrit pisemani, mille nimegi keegi ei mäleta.

Kõik sulab ja jäätab ühtaegu. Autoga mööda musta jääga kaetud maanteed sõita tähendab… Tegelikult ei tähenda see Volvo V90 Cross Country ja XC90 T8-ga suurt midagi, sest nende elektrooniline nelikvedu on piisavalt intelligentne, et autod rahulikult teel hoida.

Jõuame kenasti väikse nimetu järveni ja läbime jälle jäärajasõidu instruktaaži, mille olulisim osa on punaste tähtedega hoiatus: „Omal jalal, instruktori loata autost välja ei astu!” Olukorras, kus kõik – majad, sammal, porod – on kaetud õhukese salakavala jääkirmega ja passib momenti, et sul jalg alt lüüa, on see väga hea soovitus. Korraldajatel on voli liikuda, sest neil on jäänaelad all. Aga kas te olete kohanud ühtegi ajakirjanikku, kes teeb, nagu kästakse? Pärast kahte esimest ringi, kus kõik Volvod soost ja sättumusest hoolimata üksteise sabas vaikselt mööda jääd hiilivad ning pole märkigi lõbutsemisest, milleks siia ometi tuldud sai, viskab mul üle. Teen aeglustusalas boksipeatuse ja lasen paarilise rooli. Õigemini, ma üritan seda teha, aga enne jõuab jaole Lutz Steinmann, Volvo nelikveoosakonna peainsener, ja puksib mind autosse tagasi. Ta teeb seda elegantselt, aga kindla käega. Kõrvaltvaatajale võib see paista millegi tantsulaadsena. Ega siis midagi, ronin rooli tagasi.

Pärast kolmandat ringi aga hakkab juhtuma. Üksteise järel julgevad suuremat rada roomavad T8 hübriidajami juhid ümber lülituda täiselektrilisele (loe: õigeveolisele, sest tagateljel paiknev elektrimootor muudab auto väevõimuga tagaveoliseks) režiimile ning siseraadiuses V90 Cross Country roolis olijad litsuvad alla Sport-režiimi ja annavad minna.

Suurepärane pidevus

Olgu siinkohal öeldud, et 20 aastat Volvo elektroonilist nelikvedu on igati tähistamist väärt: kõik mudelid saavad klaassiledal jääl suurepäraselt hakkama. On lustlik! Juhivahetusi teeme boksipeatuses, kus auto tuleb sentimeetri täpsusega manööverdada roheliste vaipade vahele, et siis uhkelt vaibale astudes pooli vahetada või – minu puhul – ukerdada lähima metsatukani, kust vaadates on järv ja autod nagu peopesal. Pildistama!

Järvele tagasi lohistavad mind kaks korraldustiimi liiget. Naised. Väikesed. Kahju, et mul sellest pilti pole, paneks seinale, räägiks lastelastelastele.

„Ukerdama” on leebelt öeldud. Hoian ühe käega kaamerat pea kohal ja surun ülejäänud jäsemed ja kõhu kõvasti vastu maad ning rooman, hambad ristis, lähima puuni. Haaran sellest kinni, vinnan end püsti, tulistan teleobjektiivist kiirelt ja uduselt ning liigun madalal hüpaksammul järgmise samblatutini. Järvele tagasi lohistavad mind kaks korraldustiimi liiget. Naised. Väikesed. Kahju, et mul sellest pilti pole, paneks seinale, räägiks lastelastelastele.

Mitmekümneliikmeline naelutatud korraldustiim saab kergemalt hingata, kui me laupäeval oma kodinad pakime ja lennujaama sõidame. Saab 340 A – mäletate veel seda lennukit? Estonian Airil isegi oli. Kahjuks läheb see enne õhkutõusmist rikki ja ma saan, mida soovisin: natuke kauemaks Lapimaale jääda.

Need kolm tundi asenduslennukini veedan Åre Östersundi lennujaamas pilte vaadates ja kirjutades – autokriitikule pole õnneks vaja muud kui netiühendust ja rüperaali. Rikkis Saabi kapten Henrik tuleb ja kahjatseb, et tal pole meile asjakohaselt lendavat Volvot pakkuda: ka asenduslennuk on Saab, seekord 340 B. Ja ta saadab tervisi meie lennukoolitajale Toomas Uibole. Teise liinilennuki piloot Maria lennutab meid kiiresti Stockholmi, paljudel kolleegidel tuleb jääda üleöö järgmist jätkulendu ootama, aga minul veab. Saan uhkelt Nordica väravasse kõndida ja jõuan, nagu loodetud, öösel koju koti peale. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised