Millal inimene valmis saab?

 (4)

Madis Aesma
Madis AesmaFoto: Tiit Blaat

Võib arvata, et paljud lugejad ei tea, kes oli Bridget Driscoll. Ega ma isegi enne guugeldust teadnud. Selle 44-aastase naisega algab kurb ja väga pikk nimekiri: ta oli esimene jalakäija, kes jäi auto alla ja sai surma. See juhtus augustis 1896, kui autod sõitsid umbes sama kiiresti, kui mõni energilisem inimene kõndis.

Läinud kuul alustas kõigest mõni aasta Driscollist vanem naine üht teist, aga mõnes mõttes samasugust kurba nimekirja: Arizonas Tempes hukkus 49-aastane Elaine Herzberg, kes astus ette Uberi isesõitvale Volvole. Temast sai esimene jalakäija, kelle ajas alla isesõitev auto.

Vaid mõni päev hiljem põrutas autonoomsel režiimil sõitnud Tesla X Californias vastu teepiiret, rooli taga istunud mees hukkus. Isesõitvates autodes kahtlevad hääled hakkasid jälle tugevnema.

Osa vastuväiteid on täiesti mõistetavad: miks peaks rooli käest andma, kui endale lihtsalt meeldib autoga sõita?

Arvuti ei tüdine ega ole võimeline oma võimeid üle- ega alahindama. Sellepärast kaldun toetama neid, kes väidavad, et isesõitvad autod on liikluse ohutum tulevik. Kuid kuidas veenda inimest ostma autot, mis kõik su eest ära otsustab, on iseküsimus.

Pärast õnnetusi ei räägitud esimeses järjekorras sõidurõõmust, vaid ohutusest. Kas peaksime usaldama enda ja kaassõitjate elu tuima kalkuleeriva arvuti kätte? Kõlama jäi eksperdihinnang, et isesõitmis- ja autonoomsed süsteemid ei ole ikka veel piisavalt valmis. Isesõitvaid autosid katsetanud ettevõtted lõpetasid paugupealt katsetused, mis tähendab, et kiiret lahendust pole ilmselt varuks kellelgi.

Aga kas meie, lihast ja luust autojuhid, saame üldse kunagi valmis? Ja kui saame, siis millal saabub täielik küpsus? 

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare