See auto sündis ideest tuua sõjajärgse läänemaailma õidepuhkemise ajajärk autotööstusesse. Tuletada inimestele taas meelde sportlikkust ja luksust. Ralliradadel uhkeid võite noppinud MB 300 SL (W194) andis selleks esimese tõuke.

Sakslaste juudipogrommide tõttu sõja jalust Ameerika ühendriikidesse põgenenud Maximilian E. Hoffmann oli uuel mandril väga edukas autoärimees ja MB oli üks tema müügiartikleid. Just Hoffman tegi MB juhtkonnale ettepaneku 1952. aastal Carrera Panamericana kaksikvõidu toonud kajakatiibadega auto seeriatootmisse tuua.

Edukat ärimeest võeti tõsiselt kuulda. Nii, nagu ilma Emil Jellinek’ita poleks Mercedest, poleks Hoffmanita SL-klassi. Kiiresti hakati kajakatiibsest võidusõiduautost tänavakõlbulikku versiooni arendama. Sellest oli tulemas puhtakujuline sportauto, isegi superauto.

Aktiivse autode maaletoojana teadis Hoffman, et sõjajärgne Ameerika soovis aina rohkem lahtiste autodega sõita. Gullwingist inspireeritult hakati just tema õhutusel ka rodsterit konstrueerima. See oli algus 190 SL roadsteri väljatöötamisele. Autol kasutati pilkupüüdva kajakatiibse sportlase väliskuju järgi ehitatud MB 180 (W120) tehnilisi lahendusi. Õige pea tegi firma juhatus selgeks, et 190 SL ei tule sportauto, pigem sportlik, pigem gran tourismo, matkaauto. MB tutvustas autot kui sõidukit, mis pole mõeldud ainult leedidele.

Kindlasti on 190 SL oma lahja mootoriga ülimeheliku 300 SL-i õrn vari, kuid väljanägemiselt on ta nii ajatu, nii moodne klassik, et kindlasti mitte ei saa teda liigitada naisteautoks.

Ta on üle kõikidest liigitustest. Ja kõike seda hetkest, mil ta sündis. Esmaesitlus oli loomulikult ookeani taga, 1954. aasta New Yorgi autonäitusel, koos Gullwingiga. Kohe esimesest päevast peale rääkis press ainult auto ilust. 1955 aasta Motor Revue konstanteeris: kuhu iganes 190 SL ilmub, ta tähelepanu endale tõmbab. Kui katus alla lasta, on ta otsesõnu lihtsalt ilus.