Magnus Walkeri traaditagune Porsche-paradiis
Selle loo pealkiri võiks olla ka „Issand olgu kiidetud meie halbade lennuühenduste eest“, sest pärast Volvo S60-ne esitlust on meie päralt veel üks täiendav hommikupoolik, mille otsustame sisustada Magnuse kiusamisega. Õnnestub leida tema kontakt ja pärast meilide pingpongi näikse välja pakutud aeg Porsche-fännile sobivat. Meil õnnestub end enne õiget aega Los Angelese liiklusmöllust läbi vedada, ent lähtuvalt värava välimusest hiilib selle ees hinge kerge rahutus. „See ei saa ju olla SEE koht ja mis saab siis, kui ta on kohtumise unustanud?“ Aga ei, õigel ajal lükatakse värav kriiksudes eest ja ruudulises särgis mees ütleb „Good morning!“
Kes on Magnus Walker?
Inglismaal sündinud stiiliikoon ja kunstnikuhingega boheemlane, kellel on silma kõnekate detailide tarvis ja keda on õnnistatud säärase rahva seas harvaesineva ärivaistuga. Magnuse elukäik on nagu õpikunäide Ameerika Unelmast, millele viitab ka üks tema motodest, mis kõlab kui „Kui sa ei raiska aega meeldimisele, on kõik võimalik“. Teisisõnu on see justnagu 30 aastat väldanud road-trip, mille käigus saab hariduseta Sheffieldi lorust ühe tähelepanuväärseima Porsche-kollektsiooni omanik, milles on erineval kujul – taastatuna, taastamist ootavatena või siis doonorautodena – klassikalisi üheksa-üks-ühtesid kokku enam kui 40 autot.
Porschesse kiindus Magnus 10-aastase poisina, külastades isaga Earl’s Courti autonäitust, kus teda rabas Martini-triipudega valge 911 Turbo välimus (sarnane mänguauto on galeriis teisel pildil). Õige pea pärast seda saatis poisiklutt Porschesse kirja, et disainerina tööd nuruda. Üllataval kombel sai ta isegi vastuse, milles tänati huvi eest ja paluti kooli lõpetamise järel taas ühendust võtta. Kooliga ei sujunud asjad aga ülearu libedalt, sest teismelisena oskas Magnus sellest hoopiski välja pudeneda. Selleks ajaks oli ta tutvust teinud nii alkoholi kui ka heavy-muusikaga, paigutades kogu oma kasina sissetuleku kahte äsja avastatud hobisse. Hariduseta hevirokkarile polnud Sheffieldis tasuva töö leidmine just kerge ülesanne ja seepärast sõitis ta 18-aastasena Miki-Hiire sünnimaale õnne otsima.
Kirp aknast välja, nahkpüksid jalga!
Ameerikasse jõudis ta 1986. aastal tänu õpilasvahetusele sarnanevale programmile, ent üsna pea tegi ta sealt minekut ning võttis suuna Los Angelese poole. Seal sai ta juba kolmandal päeval ilmutuse osaliseks, mis määras tema edasise saatuse. Nimelt ostis ta Hollywood Boulevardilt 10 dollariga kunstnahast püksid, mille materjal meenutas alligaatori nahka. Magnus õmbles need enesele sobivaks ja jäi nendes „linna peal laiates“ silma ühe rokipoe omanikule, kes pükstest koheselt vaimustusse sattus. „Kust said ja palju need maksavad?“. „Inglismaalt ja 25 taala“, vastanud vaheltkasu haistev Magnus.
„Ma võtan kaheksa paari,“ kõlas kiire vastus, mispeale lidus värske disainer algallika juurde tagasi, et hankida vajaminev toormaterjal. Ühe tehinguga teenis mees enam kui kodus ehitusel töötades nädala jooksul ning varsti oli tal Venice Beachil oma putka, mis pakkus uue hingamise saanud hilpe, mis olid koostatud kasutatud rõivatükkidest. Üheksakümnendate alguseks arenes putkast välja kaubamärk Serious Clothing ning kodanik Walkerist sai pikajuukseline moetööstur, kelle loomingut kandsid mitmed kuulsused, nagu Alice Cooper, Bruce Willis ja Madonna. Korraga oli Magnusel pappi nii rock’n’roll-elustiili kui ka ammuse unistuse realiseerimiseks ning 1992. aastal ostis ta endale oma esimese 911, ladudes 1974. aastal valmistatud masina eest müüja ette torni 7500 dollarit.
Linna lindprii
Tänaseks on kaubamärgiga Serious Clothing joon all ja mees tegeleb enda endiste töö ja eluruumide välja rentimisega video- ja filmivõtete tarvis, mis asuvad koos garaažiga endises laohoones, mille ta soetas kohe peale sajandivahetust. Tema esimene Porsche juhatas ta lugematute kiirustrahvideni, 10 aastat hiljem ühines kiirusnarkar aga Porsche klubiga ja sattus ringrajale sattudes sõltuvusse rajapäevadest. Ta osutus kähkusõidu osas andekaks ning omandas peagi õiguse ka teisi juhendada, kuid uue meelelahutuse rahaline külg tahtis vägisi kontrolli alt väljuda. „Viiel aastal järjepanu kogunes mu kontole üle viiekümne rajapäeva ja võid ise arvata, mismoodi see rahas ja ajas väljendus“.
Täna ta enam rajapäevadel ei osale ja selle asemel eelistab ta koos kahe abilisega uusi patsiente putitada, et nende roolis avastamata radu otsida. Mis aitab mõista tema loodud autosid, mis on kõike muud kui klaaskapis seisvad klassikud. Autod on nautimiseks ja kulumismärgid normaalne nähe, mille tõestuseks näitab Magnus viimati valminud pruuni üheksa-üks-ühte, mis olevat tema jaoks valminud alles siis, kui värske värv kividega esimesed kriimud peale sai. Enamik Magnuse autode mootoreist on tehaseseades, mida ei saa öelda aga näpitud veermiku ja vedrustuse kohta, sest nende omanikule meeldib oma kire objekte jätkuvasti kõrvalteedel kiusata. Lõviosa neist autodest on jõudnud Magnuse kätte kui lammutuse kandidaadid ja peale taastamist ootab ees tempokas vanaduspõli.
