Jah, see ongi kellegi jaoks elu ja surma küsimus – märka operatiivsõidukit!

 (27)
Alarmsõidukid
Foto on illustreeriv.Foto: Eero Vabamägi

Operatiivsõidukid kasutavad vilkureid ja sireene alati asja pärast. Nende märkamine ja läbi laskmine on osa inimlikkusest: kellegi jaoks on abi õigeaegne jõudmine elu ja surma küsimus. Kas oled mõelnud, et sina võid olla järgmine? Kas oleksid valmis andma elu mõne iseka liiklusdebiiliku pärast? Vaevalt.

Liiklusseadus reguleerib operatiivsõidukitele tee andmist lihtsalt: liikleja peab andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või ilma, ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile. Vajaduse korral peab liikleja tee andmiseks seisma jääma, kirjutab Accelerista.

Päris elus see nii lihtne ei ole, sest inimesed märkavad operatiivsõidukeid tihtipeale liiga hilja ja kui märkavad, lähevad ähmi täis ning ei oska midagi pihta hakata.

Operatiivsõiduki juhi kohalt vaadates jääb pahatihti üle vaid imestada, sest üks kaasliikleja manööver on ootamatum ja jaburam kui teine.

Põhimõte on siiski see, et vastutus lasub operatiivsõiduki juhil, kes sisse lülitatud sinise vilkuri abil võib liiklusseaduse reeglitest kõrvale kalduda. Kuid alarmsõitu tegev operatiivsõiduki juht peab tagama teiste liiklejate ohutuse.

Seotud lood:

Kui toimub liiklusõnnetus ja menetluse käigus ilmneb, et tavaliikleja liiklusnõudeid ei rikkunud, siis jääb süüdlaseks operatiivsõiduki juht.

Ei kuule, ei näe, ei oska reageerida

Alarmsõidukitega liiklusõnnetusi põhjustab kaasliiklejate tähelepanematus . Kas tähelepanematuse taga on lihtsalt unistamine, roolis kõrvaliste tegevuste harrastamine või on küsimus hoopiski liiklusdebiisuses?

Roolimobiilikuid näeme liikluses praktiliselt igal ajahetkel. Ja kui nutijoodiklus parajasti teemaks ei ole, siis ilmselt leiab mingi muu põhjuse, miks mõni sõidukijuht ümberringi toimuvat ei adu.

Tähelepanematust on mitmesugust. Maanteel märgatakse vilkurite ja sireenidega alarmsõidukit alles siis, kui viimane hoo juba täiesti maha on pidurdanud ja eessõitja sabas möödasõiduvõimalust ootab.

Märkamatuse põhjuseks on lihtne füüsikast teada helilainete levimise seaduspära – läheneva alarmsõiduki helisignaali pole kuulda enne kui mõne autopikkuse kauguselt.

Seepärast ongi tähtis nägemine – vilkurid paistavad pimedal maanteel kilomeetrite kauguselt, päevavalges sadade meetrite tagant, aga kui juht ei viska aeg-ajalt pilku peeglisse, ei märka ta seljataga toimuvat.

Liiga hilja vilkureid märganud autojuht ehmatab ning ei oska adekvaatselt reageerida ja teebki midagi jaburat, näiteks pidurdab järsult, sest see on refleks.

Leidub autojuhte, kes läbi tuuleklaasi ainiti foori rohelist tuld silmjõllitavad. Lubava tule süttides tallatakse gaasipedaali, märkamata ümbritsevat. Kõikide tulede ja viledega lähenev alarmsõiduk on selliste jaoks puhas üllatus. Ja sugugi mitte meeldiv.

Hämmeldust tekitavad need jalakäijad, kes nagu transis vaatavad rohelist foorituld ning pilku kõrvale heitmata teele astuvad. Kui sellel inimesel veel klapid ka peas on, siis rohkemat polegi Darwini auhinna kandidaadiks olemiseks vaja.

Mul on olnud juhus, kus alarmsõiduki roolis olles vaatasin tõtt jalakäijaga, kes viimasel hetkel auto eest üle tee jooksma hakkas – ju mõtles, et jõuab veel. Jooksis otse ette. Kiirust oli õnneks vähe ja sain autoga pidama.

Liiklusdebiilikud

Kaasliiklejate tähelepanematus on üks faktor. Teine seltskond on liiklusdebiilikud, kelle hoolimislävi on üldiselt madalavõitu. Peaasi, et ise edasi saab, reeglid, kaasliiklejad ja punased foorituled on teisejärguline asi.

Osa liiklusdebiilikuid keeldub põhimõtteliselt alarmsõidul politseisõidukile teed andmast. Paar inimest on seda mulle ka isiklikult öelnud, nende arust on see nali.

Kui ma üks kord kurtsin, et järjest ei lasknud bemmid-mersud üle ristmiku, siis saingi vastuseks: “Jah, ma ka põhimõtteliselt ei anna mentidele teed.”

Loe veel

Jälle üks lugu päriselust. Mõni aasta tagasi tuli teha alarmsõitu mööda Tammsaare teed Õismäele. Mustamäe tee ristmikku ületasime keelava tulega ettevaatlikult hiilides, et mitte tekitada ohtlikke olukordi.

Paraku pidime täiesti seisma jääma ning Mustamäe teed pidi liikujaid läbi laskma: teine sõidurada küll peatus, et operatiivsõidukile teed anda, esimese kasutajad aga ei vaevunud märkamagi.

Politseiauto oli ninaga juba esimesel sõidurajal ja veeres vaikselt edasi. Ikka vilkurid ja viled täie rauaga töös. Sellegipoolest leidsid kaks autojuhti, et tülika takistuse nina eest on võimalik end mööda pressida.

Nende selja taha keeras teiselt, peatunud sõidurajalt lisaks üks bemm, mille juht kasutas esimest sõidurada, et alarmsõidukile teed andvatest juhtidest ette jõuda ja teha ka keelatud vasakpööre Tammsaare teele. Juhhei!

Nagu öeldud, vastutus ohutuse tagamise eest lasub alarmsõiduki juhil. Olgu sündmus kui raske tahes, ja ootaja aeg pikk, liiklusdebiilikuid tuleb lihtsalt taluda.

Seal, kuhu kiirustasime, hoidsid inimesed hulgakesi jõuga kinni õnnetuse põhjustanud joobes juhti. Lisaks oli tipptunni aeg ning joodiku põhjustatud õnnetusest tekkinud ummik ulatus juba Tondi ristmikuni. Meie aga hiilisime vaikselt üle ristmiku, et mitte segada mõnd debiilikut.

Kahjuks ei ole see juhtum kuidagimoodi erandlik. Ikka ja jälle leidub neid, kellel on uhkem auto ja graafik ilmselgelt tihedam, sest kuidas muidu põhjendada vilkuritega sõidukile tee andmata jätmist!?

Ühelgi minu praktikas ette tulnud juhul pole olnud probleemi, et politseisõidukit näha poleks. Autod on olnud alati uued, heade vilkurite ning tugevate helisignaalidega.

Mis on pimekurtide juhtide vabandus? “Ei kuule, ei näe!?” Kaugelt on kuulda, isegi kui korraks näha ei ole. Ent enamasti on kaugelt ka näha.

Loe edasi Acceleristast!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare