Delfi test: Alfa Romeo Brera Spider
Esiosa ja sisekujundus on tuttav Alfa 159 juurest. Tagumiku on Pininfarina disainerid aga teinud 159/Brera/Spideri perekonnas kauneimaiks. 159l ehk juba väsinuina mõjuvad tagatuletriibud on Spideril veidi kuju muutnud ja kõlavad auto agressiivse tervikuga filigraanselt kokku.
Mis tundeid üks kiire ja võimas, agressiivse ja edeva olemisega Alfa Spider inimestes esile kutsub?
Mõne arvates on see kindlasti üks absurdsemaid autosid, täielik nö. ’overkill’ ja mõttetuse ikoon. Neile, kes ei kuulu anonüümsete autovihkajate ühingusse, kehastab uus Alfa Brera Spider aga unistuste autot.
Seda on raske võrrelda nn. konkurentidega nagu Audi TT või Nissan 350Z, kuna selle müütiline ajalooline taust ja otse südamesse tungiv olemus paigatavad selle rivaalidega võrreldes hoopis teise klassi.
Tegemist pole ju utoopilist raha maksva Ferrariga, mida on küll tore tänaval näha, ent mis on meie tingimustes siiski liig. Aga sel Alfal sellest palju puudu ka ei jää.
Alfa Spider ja isegi selle 3,2-liitrine mootor võiksidki olla laeks, milliseid autosid Eesti-suguse riigi teed ka tegelikult välja kannatavad. Nelikvedu tagab hea teelpüsivuse ka halbadel ja ebatasastel teedel.
Mootor on küll janune ja kiirendab kabrioleti sajani enama kui seitsme sekundiga, ent kõige selle kompenseerib uskumatu heli, mis väljub Spideri neljast kandilisest summutiotsikust.
Sama mootoriga Alfa Romeo Breraga sõites tekkis kogu aeg soov aknad alla lasta, et kuulda seda jumalikku heli, mida juba õrn gaasipedaali vajutus enesega kaasa tõi. Teine ebamugavus Brera juures oli, et pikema juhi pea puutus pidevalt autolaega kokku. Ning kolmandaks on Brera tagaistmel küll istuda võimalik, ent see asend, mis normaalmõõdus täiskasvanul seal sisse võtta tuleb, on üsna naljakas.
Spideril neid muresid pole ja nii on ta oma „isast“ Brerast ehk mõttekamgi auto. Tagaistmeid ju pole ja puudub ka katus, nii et ülev mootorihääl paitab avaautoga sõites pidevalt kõrva.
Heliteema lõpetuseks tuleb ära märkida muusika, mis kostub kerge gaasivajutuse järel pedaali lahti lastes. Siis tekib tunne, et auto tahab äsja mootorist välja paisatud jõu ahnelt summutitorustiku kaudu tagasi sisse imeda. Nagu vanast Alfa Romeo kolmeliitrisest V6st, nii võib rääkima jäädagi ka sellest uuest 3,2-liitrisest mootorist. Kahjuks ei sära uutel Alfadel kapoti all enam kuute kroomitud toru, mis vanast kolmeliitrisest ka visuaalse kunstiteose tegid.
Olgugi, et Alfa Spider on mõeldud üsna mugavaks kulgemiseks, millele annab dramaatilist nooti juurde helitaust, pole tegu mingi aeglase sõidukiga. See on ikkagi sportauto, millel on lühike ja täpne sidur, mugav käigukang ja raske pidur. Viimane on alguses väsitav, ent harjudes muutub väga täpselt doseeritavaks.
Saadaval on ka 2,2-liitrine bensiinimootor kiirendusega sajani 8,8 sekundit. Ei puudu ka 2,4-liitrine diisel, mida testisime kui võimekat ja üsna ökonoomset mootorit mõni kuu tagasi valge 159 kapoti all.
Alfa Romeo Brera Spider peaks kokkuvõttes olema auto, mis on klassikaline ihaldusobjekt ja sellisena arusaadav kõigile, ka autokaugele rahvale.
Umbes nagu Rotermanni kvartal Tallinna kesklinnas, mis on ekstravagantne, juhindub aga sajandivanusest arhitektuurist ja meeldib nii kriitilistele arhitektidele kui igale tänaval vastu tulevale vanamammile.
Mõnel asjal õnnestub lihtsalt võluda ja Alfa Brera Spider on kahtlemata üks nendest. Brerasid juba meie teedel liigub, nüüd on edasimüüja Pilot Motorsis olemas ka Spideri proovisõiduk, mida on võimatu proovimiseks mitte soovitada.
