Budõlinid Šveitsis: siinsest liikluskultuurist oleks Eestil üht-teist õppida

 (7)
Budõlinid Šveitsis: siinsest liikluskultuurist oleks Eestil üht-teist õppida
Budõlinid ŠveitsisFoto: Accelerista

Judoka Aleksei Budõlin perega on nüüdseks pool aastat Šveitsis elanud. Pereema Ilona Toots võrdleb Acceleristas Eesti ja Šveitsi liikluskultuuri ning usub, et meil oleks šveitslastelt mõndagi õppida. Ennekõike eneseväärikust.

Olen nüüdseks Šveitsis jalgsi, rattaga ja autoga liikunud veidi rohkem kui kuus kuud. On paras aeg natuke kahe riigi liikluskultuuri kohta märkmeid teha. Esimene, mis uuel kodumaal kohe silma hakkab, on tempo – Šveitsis on liiklus kordades vähem närviline ja tõmblev.

Eestis oleme isekamad

Siin on nii kiirteed kui ka arvukad mitmetasandilised liiklussõlmed ning erinevalt Eestist – väga harva sirged teed. Ikka vinka-vonka, läbi mitme ringtee ja võibolla ka hämara mägitunneli või tuultevallas silla. Ometi nad ei kiirusta. Asi on liikluskultuuris.

Ma ei julge küll väita, et Eesti liiklus on hull. Pigem selline veits isekas, nagu elu üleüldse. Kogu aeg peab olema valmis selleks, et keegi tahab sulle “ära teha” ning sellises keskkonnas on lihtsalt suurem pinge peal.

Aga nii tore on siin Šveitsis õppida, et saab ka teisiti. Maailma panganduse lipulaev Šveits ei ole sugugi ajale jalgu jäänud riik: eestlastele meeldib edukamatele järele puhkida ja miks mitte siis proovida liikluskombestikku üle võtta!

Rahulikud Šveitsi autojuhid

Kohe alguses hämmastas mind autoroolis olles, et keegi ei üritagi minust mööda kihutada ja inimesed peavad kinni kiiruspiirangutest. Linnas on valdavalt lubatud 50km/h, väljaspool seda 80 km/h ning kiirteedel 120km/h. Sama rahulikku meeleolu kogesin Soomes, ja see tekitas mõnusa turvatunde.

Seotud lood:

Loomulikult mõjub Šveitsis väga distsiplineeriva meetmena see, et igalpool on kaamerad, mis jäädvustavad su kaadrisse ja saadavad selle mälestuse koos trahviga koju.

Kaameraid tõstetakse regulaarselt ümber, et autojuhid liiga mugavaks ei muutuks. Avalikud pildikastid asuvad ka sellistes kohtades, mida sa eluilmas ei kahtlustaks – näiteks põlluvaheteel!

Mõni aeg tagasi viis Aleksei sportlased Saksamaale võistlema ning ilmselt kiirendas liigselt. Alaliitu saabus värvifoto roolis olevast Alekseist ning kõrvalistmel nurru laskvast sportlasest.

Tagasi tulles pidi murelik Alekseil sõitma politsei peakontorisse aru andma. Politseinik ei lugenud epistlit ega olnud tormise tujuga, vaid ütles laia naeratuse saatel Aleksei vabanduste peale: “Shit happens!”

Tundub, et inimesed siin Šveitsis võtavadki elu kuidagi kainemalt ja rahulikumalt ning auto võimete proovilepanek ei ole eesmärk iseeneses.

Kuulen juba lugejate vastuväidet, et šveitslastel on elu palju parem. On justkui loomulik, et siin ollakse oma eludega palju enam rahul ning vähem stressis, ja see väljendub ka liikluses, aga ma arvan, et nii nagu halb eeskuju nakatab, nii teeb seda ka hea eeskuju.

Austa kohalikke tavasid

Kaameratega on varustatud ka mitmed tänavad, mille ees seisab märk “Läbisõit ainult kohalikele” ehk siis meie mõistes “õueala”. Kui politsei peatab sind sellisel alal ja sa ei elagi siin, siis trahv on päris kobe.

Esimesel korral, kui Aleksei meid siia külla kutsus, otsustas ta näidata maja, milles elab tuttav eestlane. Tolle korter asus vanalinnas, ent seal liikusid ikkagi autod ja busski, ja me keerasime julgelt sisse.

Märkasime küll õueala märki, aga egas õige eestlane end sellest häirida lase! Nädal hiljem saabus postiga 100-frangine tervitus valel ala sõidu eest. Õppetund õpitud.

Tasuta parkida ei saa

Meie jaoks harjumatu on seegi, et peaaegu mitte kusagil ei saa parkida tasuta, isegi mitte äärelinnas. See on ühest küljest tüütu, eriti kui münte parajasti taskus pole (Ehh, mu e-Eesti!), teisalt aga toob selline korraldus stabiilset tulu, mille eest teid parandada või uusi rajada.

Parkimisaparaat ise on selline, et valida tuleb vaid parkimiskoha number ja raha sisestada. Paberilipikuga edasi-tagasi jooksma ei pea.

Loe veel

Kohalik ülemleitnant vastas mulle parkimiskorralduse kohta nii: “Šveitsi maanteeliikluse seaduses on sätestatud, et kohalikud omavalitsused võivad parkimiskohtade eest tasu võtta. Kui see nii ei oleks ja parkimine tasuta oleks, tooks see omakorda kaasa ruumipuuduse parkimisel. Saadud tulusid kasutatakse teede ja parklate hoolduseks.“

Meie maksame näiteks iga kuu 60 franki (ca 50 eurot) selle eest, et autot maja ees parkida, ent soodsam võimalus oleks soetada 20-frangine kuukaart ja parkida tänaval… kui muidugi koha leiad. Parkimiskontrolörid teevad oma tööd usinalt ja käega löömine võib kalliks minna.

Millele parkimise juures veel tuleb tähelepanu pöörata, on parkimise korrektsus. Risti üle joonte või üleolevalt äärekivist eemal tähendab jälle riski saada trahvi. Šveitslastele meeldib kord, nad hoiavad ise sellest kinni ja ootavad sama ka teistelt liiklejatelt.

Kummaline reegel on veel ka see, et kui kolid teise kantonisse ehk maakonda (Šveitsis on 26 kantonit ja pindalalt on ta Eestiga täpselt sama suur), siis tuleb ka numbrimärk autol vahetada, millel uue kantoni märgistus.

Loe edasi Acceleristast!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare