Aasta oli 1987, kui see Volvo tehasest väljus. VIN koodi järgi on mudelitähis 244 – ehk see on neljasilindriline neljaukseline kahesajaseeria. Esmapilgul tundub kõik täiesti tavaline. Alles lähemal vaatlusel selgub, mis selle autokere juures sümpatiseerib. Nimelt nelja ust see masin tehases külge ei saanudki. Praegune omanik, kelle igapäevakasutuses liikur on, meenutab, kuis eelmine sohver talle lõõpis: „Ma annan sulle ühe ukse veel kaasa!” Alles hilisemal vaatlusel märkas kupeed ostma läinud kodanik, et kupeed ta ei saagi ning sedaani ka mitte.

Ülevaatusel tõdeti, et sedapuhku jääb püha üritus katki, kuna tehnopass ei vasta auto reaalsusele. Passis nimelt säras keretüübiks ja uste arvuks sedaan ja neli ust. ARK’i arvelevõtu osakond kratsis paar head tundi kukalt, enne kui väljastati uus pass, millel sedapuhku sedaan ja kolm ust kirjas. Kuigi viimane juhtum oli ARK’is pretsedenditu.

Miks selline automudel üldse loodi, ei oska siiani öelda ei rootslased, taanlased, soomlased, veel vähem eestlased. Nuputatud on üht ja teist, ent praegused andmed on segased. Konsensusele on jõutud vaid ühes, et tegu on endise politseijõududele kuulunud autoga, mida samas ei kinnita ümberehituste puudumine salongis. Keretüübiliselt tekib kõvasti kahtlusi ka katuseluugis, mis on tehase originaal ning mida kupeedele, arvatavasti kere jäikuse seisukohast tingituna, ei paigaldatud. Ent sel kupee-sedaanil luuk on.

Ent olgem ausad - kas pole mitte tegu ideaalse perekupeega? Ühtmoodi hea on sellisega sõita pereisal peale tööpäeva kõrtsu ukse ette või sõprade juurde eputama ning sättida vaatevälja vaid juhipoolne külg. Sealt demonstratiivselt välja astuda, ust ettevaatlikult laia kaarega avades. Teisel juhul osutub sama masin perfektseks laste kooli toimetamise, kuna ei teki juhust, kus keegi taga ukse sõidutee suunas avada saaks.

Ruumi on mugavalt ja palju nagu ühele sedaanile kohane. Originaalne ja küllalt haruldane detail, see nn. kapsariiv tagaklaasil on väärt abimees ka tänapäevases kasutuses – talvel hoiab ära klaasi jäätumise ning lume peale sadamise ning suvel ei luba otseselt päikest „tuppa”. Vajalik seade ühe asjaajajast pereisa tarbeks oli kahtlemata ka autotelefon, millega nii töö kui ka vabal ajal sõpradega ühenduses olla. Too väärt riist paigaldati küll rohkem 200’stest pakutavatesse limusiinidesse, ent sellel sedaan-kupeel tundub telefon olevat algusest peale varustuses.

1980ndaid meenutab ka sportlik Momo rool koos uskumatult mugava, õhkpatjadega sportistmega juhile. Ka tänapäeval tundub see midagi uskumatult ulmelist ning enneolematut: vajutad nuppu ja suristad kogu istme õhku paksult täis, kohendad enda järgi paika ja pole muret, et midagi lössi või lääpa vajuks. Ohtralt panipaikadegi eest on hoolitsetud – lisaks veel topelt kindalaegas!

Ja siis muidugi paljudele autovahetajatele ülimalt oluline osa – ülalpidamiskulud. 400 000 km läbinud auto vajab siiski meeletut hoolt ja armastust. Isegi uskumatult meeletut, kui lähtuda omaniku avameelsest ülestunnistusest. Tervelt kaks korda aastas toimuvad õlivahetused on välja jäetud, ent sel aastal tundusid kulud kohe eriti lakke tõusvat, kui arveid kokku lüües selgus, et jaanuari algusest praeguseni on tulemuseks tervelt 88 krooni koos käibemaksuga! See sisaldab enamalt-jaolt peotäit pirne.

Deviisi – kui auto peale kulutada rohkem kui 500 krooni aastas, on selle pidamine tohutult kallis – järgi elamine on praegusele omanikule A ja O. Näiteks piduriklotsid – 50 krooni tagumised ning 100 krooni esimesed - moodustaks korraga ostes juba pea poole aastaeelarvest! 1235 kg tühimassiga Volvo karburaatoriga varustatud kaheliitrine bensiinimootor kulutab saja kilomeetri läbimiseks keskmiselt ei rohkem ega vähem kui 9,5 liitrit kütust. Ning seda kõike aastaläbisõidu 15 000 km juures.

Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!