“Anno 1404”: ehita, avasta ja imetle
Esiteks pole selle ajaliselt keskaega paigutuva linnaehtisustrateegia puhul muret, et mäng liiga kiiresti otsa saaks — pusimist nõuab mäng piisavalt ning seda jätkub pikaks ajaks. Teiseks, kas pole kosutav praegusel masuajal, mis eriti ehitussektorit räsib, ehitada ja ehitada ja ehitada… Kolmandaks on eelnevate Anno-seeria mängudega võrreldes tehtud mitmeid uuendusi, mis on muutnud graafika ilusamaks, mängija tegevusvabaduse suuremaks ning ülesanded keerulisemateks.
Ehita ja kosu
Neile, kel Anno- seeria mängudega kokkupuude olemas, on mängu põhimõte juba selge. Mängija alustab ühe väikese asunduse juhina ning ehitades ja arendades on eesmärgiks oma valdusi laiendada. Mängu edenedes avaneb üha uusi võimalusi (tsunftid, kaubateed ja sõjaväed) oma eesmärkide poole püüelda.
Kuigi mäng kasutab sandbox-süsteemi, mis jätab mängijale üsnagi vabad käed, on mängul ka ühendav lugu. Impeeriumit valitsevat keisrit tabab müstiline haigus ning seetõttu on võimalik salakavalal kardinal Luciusel oma intriige punuda. Samal ajal on alustatud ristisõda Idamaa vastu, kus valitseb suurvesiir Al Zahir. Keerulises poliitilises rägastikus aitab mängijal orienteeruda lord Richard Northburg. Tema abi on hädavajalik eriti loo alguses, sest mängu erinevad funktsioonid nõuavad tükk aega tutvumist.
Põhiline osa mängust seisnebki selles, et tuleb alustada algelise keskaegse küla ülesehitamisest ning seda siis ajapikku täiendades jõuda uhke linnani, mis toidab ära oma elanikkonna, võimaldab laienemist ning sõjaväe ja kaubanduse ülalpidamist. Samuti pakub kampaaniaosa ka mitmeid kõrvalepõikavaid lisaülesandeid, lisaks saab valida erinevate võidustsenaariumite vahel. Eriti põnevaks läheb siis, kui avaneb võimalus luua kaubandussuhteid Idamaadega.
Mäng sobib eelkõige neile, kellele meeldivad nuputamist ja tõsist strateegilist mõtlemist nõudvad ülesanded, sest sõjaline võimsus muutub oluliseks alles lõpupoole, kui teatav majanduslik tasakaal ning ostuvõime on saavutatud. Kuid ka siis ei ole see veel peamiseks kaalukeeleks, ammugi mitte eesmärgiks omaette. Võidab eelkõige see, kes hästi majandada oskab ning saavutab oma valdustes arvuka, rikka ja rahuloleva kogukonna — kiiruga kokku klopsitud sõjaväega röövretkele minek selles mängus võidule ei vii. Hästi arendatud tootmisüksused ja elujõulised kaubandussuhted on igatahes olulisemad suurest sõjaväest.
Positiivne on ka see, et “õiged otsused raskel ajal” lasevad mõnedel majandusaladel mängu edenedes üsnagi iseseisvalt eksisteerida ning see võimaldab mängijal keskenduda uutele arendustöödele ja maadeavastustele.
Rohkem kui nupuliigutamine
Mängu 3D graafika on tõesti ilus. Vahutavad merelained; kirikute, gildihoonete ja kindluste vahel askeldavad kodanikud; tuule käes sahisevad puud, põõsad ja põllud — kõik see on väikeste detailideni ja hoolega viimistletud. Tegu pole seega tavapärase strateegiamängu maailmaga, kus saab lihtsalt “nuppe edasi-tagasi liigutada”, vaid siin tasub oma saavutusi ka imetleda.
Muusikaline taust on samuti sobiv ning audio-visuaalse välimuse poolest võib kokkuvõtvaks iseloomustuseks öelda, et tegijad on vaeva näinud ja uurinud põhjalikult ka keskaegseid arhitektuuriteoseid, et mängumaailmale usutavust lisada.
Pinget pikemaks ajaks, ka ilma multiplayer-ita
“Anno 1404” saab ilma igavlemata kindlasti mitu korda mängida, sest arengud sõltuvad pisidetailidest, mille muutmine teeb iga mängukogemuse unikaalseks ning déjà vu tunnet kohtab uuele ringile minnes harva.
Sõltuvalt sellest, kui palju mängijat häirib sõjalise poole vähene tähtsus, võib “Anno 1404” pidada selle aasta üheks kõige tugevamaks strateegiamänguks üldse. Linnaehitusstrateegia žanris kohe kindlasti.
Natuke võib-olla häirib, et puudu on tutorial — ehk siis nipid tuleb katse-eksituse meetodil mängu jooksul selgeks saada. Lord Richard Northburg on küll abiks, kuid eriti neile, kes Anno-seeria varasemate mängudega üldse tuttavad pole, võib see asjaolu mänguelamuse alguses natuke raskeks teha. Aga eks seda võib ju ka ühena väljakutsetest võtta.
Mõnele mängurile võib ju vastumeelt olla ka multiplayer-i puudumine, kuid samas pakub üksikmäng nii palju erinevaid võimalusi, et selle järele ei pruugi eriti vajadust tekkida.
