Viikingite müütiline „päikesekivi“ võis olla üsna täpne navigatsioonivahend

 (2)

Viikingite müütiline „päikesekivi“ võis olla üsna täpne navigatsioonivahend
Stseen Shetlandil toimuvalt viikingifestivalilt Up Helly Aa.AFP

Kaks Ungari Loránd Eötvösi nimelise ülikooli (ELTE) uurijat konstrueerisid raalsimulatsioonid, mis annavad mõista, et hüpotees, mille kohaselt viikingid kasutasid pilvise ilmaga laeva kursi ja asukoha määramiseks nn päikesekivisid, võib tõele vastata.

Teadusajakirjas Royal Society Open Science avaldatud uurimuses kirjeldavad Dénes Száz ja Gábor Horváth tegureid, mis aitasid neil simulatsioone luua, ja seda, mida nad simulatsioonidest õppisid.

Aastatel 900–1200 m.a.j. valitsesid viikingid kõigi teadaolevate allikate kinnitusel kogu Põhja-Atlandi piirkonda. Head laevaehitamis- ja navigatsioonioskused võimaldasid neil seilata kõikjal Atlandi ookeani põhjaosas. Varasemad uuringud on andnud mõista, et viikingid kasutasid merelaevanduses kursi ja asukoha määramiseks teatud tüüpi päikesekella, mis oli nähtavasti üsna täpne meetod. Mida tegid muistsed meresõitjad aga pilvise või uduse ilmaga?

Päikesekivi aitas ka pilves ilmaga

Põlvest põlve edasi antud pärimuste kohaselt kasutati sellistel puhkudel „päikesekive“, mis võimaldasid viikingitest navigaatoritel leida Päikest ka pilvistel päevadel. Tolle pärimuse tõelevastavuse tõestamine on osutunud problemaatiliseks, kuna ühegi viikingilaeva rusude seast või lähedusest pole kunagi päikesekive leitud. Tõsi, 2002. aastal leiti ühest 16. sajandi Inglise laevavrakist kristall ja oletati, et Inglise meresõitjad õppisid selle kasutamist viikingeilt, kuid hüpoteesi veenev kinnitamine eeldab siiski palju tugevamaid tõendeid.

Suurim tänapäeval ehitatud viikingilaev Haugesundis 2016. aastal. AFP
Seotud lood:

Enamik teadlastest, kes on päikesekivi kasutamise võimalikkust uurinud, arvavad, et see oli mingisugune kristall. On täheldatud, et mõned, nt kaltsiit-, kordieriit- ja turmaliinkristallid võivad päikesevalguse poolitada kaheks kiireks ka pilvise ilmaga. Kui sellist kristalli pöörata nii, et poolitumisel tekkivate kiirte eredus on võrdne, võis navigaator näha polariseeritud rõngaid ümber Päikese, mille järgi oli võimalik määrata Päikese asukoht taevas.

Seni polnud katseid tehtud

Loe veel

Száz ja Horváth märkisid, et seni pole tegelikult keegi katsetanud, kas selliste kristallide abiga võiks olla võimalik seilata Norrast Islandile, Gröönimaale või isegi Põhja-Ameerikasse, tõenäoliselt seetõttu, et ühest või kahest ekspeditsioonist ei piisaks kristalli kasulikkuse tõendamiseks, eriti siis, kui ilm ei juhtu merereisi vältel eriti sageli pilves olema. Nende hinnangul oli parem lähenemine mudeldada arvutis hulk merereise ühest konkreetsest punktist Norra rannikul konkreetsesse punkti Gröönimaa rannikul. Pärast selliseid reise kirjeldavate andmete sisestamist käitasid uurijad hulga simulatsioone kahel konkreetsel virtuaalpäeval — kevadisel ja suvisel pööripäeval. Katseid viidi läbi mitut eri tüüpi kristallide simulatsioonidega, nagu ka päikesekivi-katsetuste vaheliste intervallide eri pikkustega.

Uurijad andsid teada, et nende tulemused olid üldiselt vastandlikud ning sõltusid sellest, millist tüüpi kristalli kasutati ja kui tihti virtuaalsed meresõitjad selle abil Päikest leidma pidid. Parima stsenaariumi järgi tagas aga kordieriitkristalli kasutamine vähemalt iga kolme tunni tagant 92,2–100-protsendilise täpsuse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare