Stalinistlik maja

 (38)

"Varsti käänas auto ümber nurga ja peatus ilusa neljakorruselise hoone ees. Sellel majal oli kõik isemoodi: seinad olid erinevad, rõdud erinevad, aknad ka erinevad. Tarvitses ainult üks kord ümber maja käia ja kohe võis selgeks saada, missuguseid aknaid, uksi ja rõdusid, sambaid ja teisi ehitusdetaile üldse leidub," kirjutab lastekirjanik Nikolai Nossov oma muinasjutus "Totu Päikeselinnas", kuidas nägi välja ühe ideaalse linna arhitektide liidu peahoone.

Päriselt sellist maja pole kunagi olemas olnud. Kuid see viiekümnendatel ilmunud lasteraamat kirjeldas üsna ilmekalt seda, kuidas majade planeerimine Nõukogude Liidus käis: tüüpprojektid ja valmisdetailid olid kindlasti olulisemad märksõnad. Kuid valmisprojektidest olulisem oli see, et kogu linnaplaneerimine kandis toona suurt ja ideoloogilist sõnumit. Kunagi nimetati pärastsõjaaegset arhitektuuristiili "sotsiaalseks realismiks", täna kutsume seda aga stalinistlikuks. Reaalsusega sel "realismil" suurt pistmist ju polnud?

EV100 nädala sarjas oleme jõudnud viiekümnendatesse ja on aeg üle vaadata, millised hooned olid sellele ajale iseloomulikud. Stalinistlikest hoonetest on meil linnapildis üsna raske mööda vaadata, mõneti sobivad nad linnamajadeks ideaalselt, teisalt on nii mõnedki piirkonnad alles nüüd korralikult uuele elule ärkamas ja maha raputamas endalt oma ehitamisloo ja võõra võimu taaka.

Seotud lood:

Toome teieni koos arhitektuuriajaloolase Oliver Orro, ajalooõpetaja Jaak Juske ning kinnisvara analüütiku Risto Vähiga ülevaate põnevamatest ja esinduslikematest stalinistlikest majadest ja hoonete gruppidest ning teeme ülevaate, kuidas majade väärtus on ajas muutunud.

Loe veel

Sillamäe, Viivikonna Foto: Ester Vaitmaa

Kauguses terendamas "helge" kommunism

Kuid põrkame hetkeks veel nostalgilise lasteraamatu juurde, sest võimalik, et seal on peidetult kirjas kõik, mida on vaja tolle ajastu ülepingutatud planeeringute mõistmiseks.

Seinte värvimiseks kasutati Päikeselinnas kollaseid, helesiniseid, kahvaturohelisi, õrnroosasid ja niinimetatud ihuvärvi toone. /.../ Majasambad värviti harilikult valge või pisut kollaka helendama seguga

Raamatus "Totu Päikeselinnas" satub peategelane külla ideaalsesse ühiskonda; ideaallinna, kus kõik elavad imeilusates rohkelt kaunistatud majades, tänavad on sirged ja avarad, aedu ja piirdeid pole. Õued on täis mänguväljakuid, kus poes on kõik asjad tasuta, kus sööklas on kõik asjad tasuta, kus automaattolmuimejad on kõigil olemas (tasuta) ning ka autosid saab tasuta, (aga tegelased neid eriti ei tahagi, sest taksot tellida (tasuta) on mugavam). Teatrid on tasuta, kino on tasuta – aega meelelahutuseks on palju, sest masinad aitavad suure osa tööst ära teha. Kõik käivad muidugi tööl ka (tasuta) ja saavad vastutasuks kõik asjad, mida neil elamiseks on vaja. Korteri saab ka (tasuta). Kuna kõik on ülimalt seltsivad, siis on rõõmu isegi sellest, et kõigil on korterinaabrid.

Ja siis korraga seisate keset Sillamäed. Päike paistab. Tänavad on avarad, promenaadid on sirged, kogu linn on justkui paberil valmis joonistatud. Uhke kaunistustesse uppuv pastelne kultuurimaja. Uhke torniga raekoda. Eemal ka kino, poeke stiiliga sulandumas, samas võtmes kõik elumajad. Lilled ja kujundatud peenardega haljasalad. Odessalik promenaad vaatab kaugusesse merele: see on vaade helgema tuleviku poole. Nagu kõnniks Nossovi kirjeldatud ideaallinnas!

Sillamäe Foto: Ester Vaitmaa

Jah, see on üsna sürrealistlik tunne: justkui oleks keset filmidekoratsioone. Kõik on nagu päris, aga nagu ei ole ka...

Võõra võimu uhke fassaad

Meile jõudsid stalinistlikud majad pärast Teist maailmasõda, mil uus võim tahtis näidata oma suurust ja vägevust. Nõukogude Liidus oli "suure juhi" järgi saanud arhitektuuristiil alguse saanud juba 1930ndatel. Idee oli justkui helge – tuli näidata uut ja võimsamat maailma, kus kõigil on hea elu.

Stalinistlik arhitektuur kasutas klassitsistliku arhitektuuri vorme ja elemente. Kuid muutis seda samas silmnähtavalt - lisas neile kamaluga kõike seda, mis sümboliseeris Nõukogude Liitu: viisnurke ja muud sümboolikat. Kokku tuli midagi, mis oli kivist, kõrge ja võõrapärane.

Stalinstlikud majad Foto: Ester Vaitmaa

Miks need majad olid omas ajas hirmutavad?

Et neid maju ja aega õigesti mõista, tuleb teada veidi rohkem tausta. Tõsi, tänaseks on nii mõnedki hooned (eriti näiteks Tallinna kesklinnas) sulanud nii sujuvalt linnaruumi, et me peaaegu ei märkagi neid. Pigem klassitsistlike sugemetega kivimaja sobibki ju linnamajaks kenasti. Ei sega meid isegi neid kaunistavad viisnurgad.

Omas ajas tundusid stalinistlikud majad aga võrdlemisi võikad - seda peamiselt kolmel põhjusel. Hooned ehitati sõjajärgsetel aastatel, mil tegelikult elati äärmiselt tagasihoidlikult ning rohke dekooriga majad tundusid priiskamisena. Ka ei saanud uut korterit reeglina eestlased, vaid uus võim majutas hoonetesse eelisjärjekorras sisserännanud.

Kuid peamine põhjus, miks hooned eestlastele võõristust tekitasid, oli see, et sellal, kui võõras võim ehitas oma võimu ja vägevuse näitamiseks pingutatult suursuguseid hooneid, tegeles see sama võim inimeste tagakiusamise, küüditamisega. Sellal kui needsamad hooned kerkisid, küüditati Eestist aastal 1949 üle 20 000 inimese.

Töölised elavad lossides!

Võõrapärase arhitektuuriga hooned asetusid domineerivalt linnaruumi ning neil oli võõra võimu poolt edastada ideoloogiline sõnum: vaat nii hoolitseb uus võim tööliste eest! Nii hästi kui nüüd pole töölised iialgi elanud.

Iroonia on aga ehk selles, et kuigi väljast võis hoone olla kaunistatud nagu loss ja ka korterid plaani järgi suured, siis tegelikult pidi ühte korterit jagama mitu peret. Astud sisse nagu lossi, kuid leiad end ülerahvastatud ühiskorterist...

Paberil planeeritud linnad ja linnaosad

Ka linnaplaneerimine tervikuna sai täiesti eraldi ja uue suuna, seegi sümboliseeris jõuliselt uue riigi ehitamist.

Kui Ida-Virumaal valmisid justkui paberi peal valmisjoonistatuna terved linnad, siis Tallinnas prooviti lisaks kesklinnas olnud sõjaaukude täisehitamisele rajada eraldi terviklike kvartaleid.

Kasutusele tuli eestlastele võõras ideoloogia: eraomandi kadumist toonitas see, et kuigi hoonete grupid piirnesid aedadega, siis keskel oli ühiskasutatav ala, mis oli kõigi ühine haljasala. Individualismist liiguti kollektivismi.

"Tõsi, tihti neid purskkaeve ja mänguväljakuid, mis plaanides olid, valmis ei jõutud ehitada," räägib Oliver Orro.

"Tõtt öelda õuesid polnudki, õigust öelda, need olid küll olemas, kuid nende vahelt puudusid tarad ja plangud; väravaid kunagi ei suletud, sest mingisuguseid väravaid polnudki olemas. Kui mõnes kohas kohtaski madalaid tarandikke, siis olid need tehtud taimede kaitseks, aga mitte selleks, et kellelgi teed sulgeda. "

Uusi kortereid kohalikud naljalt ei saanud

Kuid hooned jäid kohalikule elanikkonnale tihti kättesaamatuks: neisse majutati pigem sisserännanud töölised.

"Pärast sõda, okupatsiooni esimestel aastatel, oli stalinistlike majadega seotud rahvuslik segregatsioon, sest kohalikele neis hoonetes elamispinda ei antud ja korterid olid rajatud idast sisserännanutele. Nii oli see näiteks Tallinnas Pelguranna nn vanas osas," kirjeldab kinnisvaraanalüütlik Risto Vähi.

"Sellised põhjused hoidsid võõristust veel kaua aega üleval. Jää hakkas veidi murduma alles siis, kui paneelmajade rajamisega hakati kortereid vahetama ning hakkas tekkima elanikkonna mitmekesisus."

Mõisa mõjud Majaka tänavalt

Majaka tänava hoonetegrupi planeeringus on selgelt näha mõjutusi mõisaarhitektuurist: suurem elumaja asub hoonetegrupis tagapool ja on justkui peamaja, väiksemad kahekorruselised hooned on eespool, moodustades liikuvama ansambli. Kliki ja vaata, millised vaated avanesid

Majaka tänava planeeringus näeme kõike toonastele hoonetele iseloomulikku: ühised õuealad ning kvartalipõhine planeering. Parkimisele toona väga tähelepanu ei pööratud, kuna autosid oli väga vähe. Siin on juba kasutusel ranged majade tüüpprojektid: Tüüp A-1 või U-2. Kliki graafikutel ja uuri lähemalt!

Kivist ja... 200 protsenti normi ületades!

Majade ehituskvaliteet on reeglina üsna hea: tegu on veel käsitöönduslikult ehitatud hoonetega. Kuid see, et majad tehtud tihti hoogtöö korras, jättis neile jälje.

Stalinistlik maja, joonised Foto: Ester Vaitmaa

1947. aasta kinoringvaates on filmitud Majaka tänava esimese grupi uue aja majade ehitust:

"Kõrvuti tehaste taastamisega pöörab Nõukogude võim suurt tähelepanu tööliste elutingimustele," räägib reibas hääl ringvaates, taamal kerkimas heledatest telliskividest müürid.

Selgub, et seltsmehed Juul ja Bussarov (nimed mahakirjutatud videost kuulmise järgi) on võtnud töötajate elutingimuste parandamise majade valmimise tähtaja lähemale toomise kohe nii suuresti südameasjaks, et täidavad oma päevanormi suisa üle 200 protsendi! Ka krohvijate brigaad saab neist innustust, ka nemad hakkavad nüüd topelt töötama! Jah, eks sellised kangelasteod panevad pigem mõtlema ehituskvaliteedi peale... Vaata videost!

Terviklikke asulaid ja planeeringuid rajati aga mujalgi, reeglina tervete kvartalite kaupa.

Veel on aimata kodanlikku hingust

Stalinstlikud majad Foto: Ester Vaitmaa

Üks kvartal, kus on tunda Tallinna maja kohtumist nõukogude stiiliga, on Laevastiku kvartal Paljassaares. Need majad on tõesti nagu eestiaegsed kahekordsed inimlike mõõtmetega üürimajad, ka aknad on teistsuguse jaotusega. Kuid planeering ja asetus on juba teine: individuaalse aia asemel on siin ühine puhkeala platsi keskel ning puuduvad ka piirdeaiad.

Kaks suuremat maja on erisaatusega: üks on tänaseks õige räämas, teine aga asustatud. Kuigi nii mõnigi maja on väga kenasti korda tehtud, kohtab siin aga suisa traagilist remonti. Ka on näha, et see piirkond ei ole veel piisavalt turvaline, miks muidu on pea kõikidel majadel siin rasked metallist turvauksed.

Kesklinnas asuvad suuremad ehitised polegi alati rohke dekooriga. Eesti arhitektide looming tihtipeale jätkas sõjaeelseid eelistusi. Küll on aga oli võõrapärasust tunda Nõukogude Liidu tüüpprojektidest.

Uhke fassaadiga loss-ühiselamu

Enim on saanud Eestis ehk tähelapanu Tartu maantee hoone: seda torniga maja Stockmanni vastas teavad kõik. See ehitati Dvigateli tööliste ühiselamu jaoks, korterid olid suured, kuid ühes korteris elas mitu peret. Maja sai endale rahvasuus peagi hüüdnime "Türgi saatkond", sest tornikaunistusega viisnurga tammelehtedest pärg meenutas idamaist poolkuud.

Foto: Ester Vaitmaa

Kunstiteadlane Oliver Orro soovitab liiklusmüra eirates tähele panna hoonel olevat viljavihkudega kaunistust: see oli samuti üks toonase aja edumeelne sümbol. Vaata videost!

Pommiaukude täitmised

Saksa okupatsiooni ajal käisid Nõukogude lennukid Tallinna pommitamas. Hiljem, kui alanud oli 50- aastaseks kujunenud Nõukogude okupatsioon, asuti kõikvõimalikke "tühje auke" linnas täis ehitama. Enim muutus Harju tänava kant.

Sealsamas nurga taga asuvad Sõpruse kino ja hoone, kus asub Tallinna üks suurimaid ööklubisid, Hollywood. See maja ehitati samuti selleks, et täita "pommiauke". Kõikvõimalike kultuuripaleede ehitamine oli Nõukogude ajal üsna levinud. Jaak Juske räägib sellest lähemalt, vaata videost!

Teadlaste maja

Sõjajärgses Eestis oli Nõukogude võimul vaja saada endale ka intelligentsi poolehoidu. Demonstratiivselt näidati tööliste elutingimuste parandamise kõrval ka seda, kui hästi elavad Nõukogude Liidus teadlased ja haritlased. Selleks ehitati nn Teadlaste maja - kolmest terrasiitkrohviga kaetud avarate korteritega hoonest koosnev pikk hiiglane Rävala puiesteel.

Siin polnud luksuslik mitte üksnes maja välisilme, vaid ka sisemus: trepikoda oli avar, trepp lai ning puitustel mahukad puunikerdustega sõõrid. Ülerahvastatud ühiskorterite asemel paigutati siia inimesed, kes uue võimu silmis väärisid oma isiklikku ruumi.

"Mis on vastuoluline, on see, et siia majja ehitatati ka teenijatoad. Kuid nõukogude võim oligi täis kõikvõimalikke vastuolusid," räägib kunstiteadlane Oliver Orro. Vaata videost!

Vaata fotogaleriid:

Tartu linn ja ülesehitustööd 1949

Kui Tallinna kesklinnas vajasid täisehitamist hävitatud hooned, siis Narva tegid venelased Teises maailmasõjas täiesti maatasa.Ka teised linnad tuli üles ehitada, purustusi oli saanud Tartu: 1943. ja eriti 1944. aastal pommitati seal jõudsalt.

Ringvaates aastast 1949 näitab linna tegusat ülesehitamist ning näeme videos ka linna uut peaarhitekti:

Esimene Tallinna nõukogulik näidistänav

Üks esimese päris Nõukogude arhitektide loominguna valminud eeskujulikke tänavaid oli Asula tänaval Tallinnas. Arhitektide Šumovski, Russakovi ning Bobkovi projektide järgi tehtud tänav on väga erinev seni Tallinnas ehitatust: uhkete kaarjate fassaadidega majad, mõned tänavajoonest ka tagasiastega.

Siinsed hooned on justkui äravahetamiseni sarnased, siiski erinevad detailides. Kliki ja vaata ning saa teada, milliseid võtteid tihtipeale kasutati:

Muide, siin sellel tänaval juhtus ka Nõukogude Liidu ajal väike "ime": üks kannatada saanud hoone taastati 80ndatel oma algsel kujul, mitte ei ehitatud sinna sobimatut paneelelamut. "Põhjus, miks hoone lagunes, oli just omaaegne kehv ehituskvaliteet," kirjeldab urbanist Risto Vähi.

Kuidas tutvustab seda tänavat Jaak Juske, vaata videost!

Stalinstlikud majad Foto: Ester Vaitmaa

Suletud linnad

Sillamäe, Viivikonna Foto: Ester Vaitmaa

Samamoodi nagu Asula tänav, joonistati paberil välja ka kogu uus Sillamäe linn. Niisama tühja koha peale linna ju ei ehitata: siin loodeti leida uraani. Sillamäel kaevandati diktüoneemaargilliiti uraani tootmise eesmärgil aastatel 1949–1952, hiljem toodi siia aga uraani sisse ja töödeldi kohapeal. Linna sisenemiseks ja siin elamiseks oli vaja erilube.

Täna on linna ajalooline süda niivõrd-kuivõrd korda tehtud, kuid üsna nigelalt on läinud lähedal asuval töölisasulal Viivikonnal.

Viivikonnas on stalinistlikud majad maha jäetud: 1954. aastal rajatud koolimaja kõrgub tontlikuna kummitustänava ääres.

Sillamäe, Viivikonna Foto: Ester Vaitmaa

Siin ta on on, tänav nimega Rahu:

Sillamäe, Viivikonna Foto: Ester Vaitmaa

Majade tüübid ja erinevad aknad:

Stalinistlik maja, joonised Foto: Ester Vaitmaa

Stalin sureb ja suurusehullus lõppeb

Tallinna Pelguranna hoonestuskava oli üks suurimaid ja terviklikumaid: Põhja-Tallinnasse pidi kerkima suisa 12 kvartalit suuri kivimaju. Valmis sai neist taha vaid mõned kvartalid.

Stalinistlik maja, joonised Foto: Ester Vaitmaa

"Siin uhkel alleel Lõime tänaval, kus me seisame, avalduvadki toonased planeerimisprintsiibid kõige paremini. Moodustuvad klassikalised linnakvartalid, kuid nende taga ei ole nii nagu vanasti eraldi krundid, vaid ühine õueala. Siia pidid tulema laste mänguväljakud, spordiväljakud, mis pidi sümboliseerima uut kollektiivset elulaadi. See pidi edasi andma seda uut ühiskonda, kus ei ole eraomandit ja valitseb võrdsus ja vendlus. Kuid eks need jäid tihti ka välja ehitamata ning on lisatud alles aastakümneid hiljem," selgitab kunstiteadlane Orro.

Vaata videost!

Kliki ja vaata kõikvõimalikke majatüüpe, mida Pelguranda kavandati. Paljusid neist saab ka vaadata ja uudistada kohapeal jalutades!

Väärtus on ajas muutunud

Stalinistlikud majad Foto: Ester Vaitmaa

Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik ja urbanist Risto Vähi toob välja, et stalinistlike majade korterite väärtus on ajas olnud väga muutuv. Kui esimesed ühiskorteri aastakümned üleelatud, muutusid ruumid 70ndatel pigem mitteihaldusväärseks.

"Kaua aega oli selliste majade probleemiks vähene soojapidavus ning ega see maine just kõrge polnud. Tollal sooviti moodsat korterit „mäel“ ja nii igatseti ära ühtviisi vanalinnast, puitmajast vanas asumis ja ka stalinistlikust hoonest. Elamute hooldamine üldiselt oli halb ja sellega tegelema pidanud majavalitsus pigem sõimusõna," räägib Vähi.

"1990ndatest mäletan paljude kirumist kõrgete kommunaalkulude pärast. Tuule läbipuhumine ja kõrged laed, mille arvelt küttearved veelgi kasvasid, olid rasked tasuda," kirjeldab Vähi.

Näide kahest sarnasest rõdust Pelgurannas. Ühel juhul on hoone fassaad kenasti taastatud, teisel pool on täpselt sama koht koos elaniku enda ehitatud sobimatu raudmoodustisega. Ei usuks, et täpselt sarnane koht, ega ju?

"Olukord hakkas muutuma siis, kui elatustase pöördus tõusule ja tekkisid ühistud ning toetusmehhanismid hoonete renoveerimiseks. Alles siis sai võimalikuks kulude vahendamine ja hoonete soojapidavuse tõstmine. See viis lõpuks sinnani, et pragmaatilise aspekti kõrval (soojus ja ökonoomsus) hakati vaatama enam ka maja kui arhitektuurset tervikut, hubast kodu ja selle erinevaid elemente – kaunistusi, põnevad aknad, ruumilahendusi. Selle tulemusel pole paljude jaoks „kõrge lagi“ pelgalt vaid suurem küttearve, vaid hoopis äge lisaväärtus."

Stalinstilikud majad Foto: Ester Vaitmaa

Mis hinnaga on täna korterid müügis?

Kõik see kajastub ka korteri reaalses hinnas. Olgu öeldud, et siin määrab nagu ikka alati suure osa asukoht – näiteks Tallinnas on prominentse Rävala puiestee Teadlaste majas artikli koostamise hetkel müügis korter, mille ruutmeetri hind on ligi 4000 eurot: avara kolmetoalise korteri eest tuleb välja käia 329 000 eurot. Tallinna kesklinn ja ajalooline kivimaja - need on olnud alati kalli hinna märksõnad.

Siiski, näiteks Tartu mnt 24, endises Dvigateli ühiselaumus saab korteri kätte ligi 2000 euroga ruutmeetri eest.

Kontrastiks korterihind Sillamäe linnas Ida-Virumaal: seal saab stalinistlikus majas elamise kätte aga juba 350-500 euroga ruutmeetrist. Nii et väiksema ja remonti vajava korteri saab kätte 15 000 euroga.

Tartus, kus stalinistlikud hooned on samuti kesklinnale lähedal, on hinnad üsna sarnased Tallinna kaugemates nurkades asuvate korteritega. Riia tänaval saab näiteks osta korteri, makstes ruutmeetri eest umbes 1500 eurot.

See, et paljudel juhtudel on kinnisvara veel hiljuti asunud või asub kohtades, kus turvalisust saab tagada vaid raske metallustega, on jätnud pitseri hästi paljudele stalinistlikele majadele. Kuna just eriti viimasel viie aastal on näha olnud terviklikke hoonete korrastamisi, siis on lootust, et ka kõikvõimalikud õudsete turvauste asemel leitakse aega otsida linnaarhiivis hoonete originaaljoonised, kus on tihti ka oste kavandid olemas.

Kuid need on üksikud näited. Uurides ,kuidas hinnad on muutunud ajas, saame vastuse küsimusele, kuidas neil majadel tegelikult läheb.

Näide: hinnad on ületanud buumiaja taseme – ja see näitab populaarsust!

Uus Maa analüütikud koostasid ülevaate, kuidas on hinnad muutunud, võttes aluseks Tallinna Lõime tänava ümbruse suured ja pigem heas seisus korterid, mis algavad umbes 70-ruutmeetrist ning asuvad stalinistlikes majades.

Tabel räägib enda eest: 2006 ja 2007 on buumiaastad – aga tähelepanu väärib, et alates 2014. aastast, mil üldine hinnatase oli buumiajast maas, on Lõime kandis hinnad saavutanud sama taseme ja lõpuks ka selle ületanud.

"See räägib tegelikust populaarsuse kasvust," räägib analüütik Risto Vähi. Ta kinnitabki, et kesklinnast kaugemates majades on muutus paremuse poole tekkinud alles viimase kümne aasta jooksul.

Vanalinn läks hinda uuesti 1990ndatel, Kadriorg 90ndate lõpus, Kalamaja alles möödunud kümnendi teisel poolel.

"Inglise keeles on linnade arengu ühe etapi kohta termin revitalization, ehk siis taaselustamine, mis võibolla ei ole eesti keeles antud kontekstis kõige parem vaste, kuid see märgib olukorda, kus teadliku tegevuse tulemusel hakkavad nii öelda põhjas ära käinud piirkonnad taas elukohana au sisse tõusma. Meil sai selle tegevuse aluseks miljööväärtuslike piirkondade loomine ja elanike teadlikkuse kasvatamine," märgib Vähi.

"Kui nõudlus kasvab, olukord paraneb, siis ikka hinnad tõusevad. Arendusprojektina renoveeritud hooned on saanud uued süsteemid, soojustuse, paljud neist on ka esteetiliselt hea välimuse omandanud – seda ei saa kahjuks öelda osade kümme ja enam aastat tagasi rekonstrueeritud hoonete kohta – siis kajastub see ka lõpphinnas," vaatab Vähi tulevikku.

Stalinistlikud majad on kindlasti huvitav lõik meie kodude ajaloos. Kuna nende hoonete lõpp saabusi koos Stalini surmaga, siis käis see võrdlemisi kiirelt. Nii jäi pooleli Pelguranna uhke kvartal, kuhu allee lõppu oli plaanitud elumajade ja mere vahele uhke kultuurimaja. Stalin suri, inimesed hingasid kergendatult ning moodi tuli hoopis vabaplaneeringuga linn. Sinna, kuhu planeeriti uhket

töötajate kultuuripaleed, sinna rajati hoopis risti ette uut ja taas helgemat aega kuulutavad hruštsovkad.

Mõeldi nii:

Stalinistlik maja, joonised Foto: Ester Vaitmaa

Täna on nii:

Stalinistlik arhitektuur Tallinnas Foto: Madis Veltman

Kasutatud materjalid:

Stalinistlik maja. Kortermaja tüübid ja säästev uuendamine, Tallinna kultuuriväärtuste amet.

Joonised: Tallinna Linnaarhiiv

Ajaloolised videod: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Lõigud N. Nossovi raamatust "Totu Päikeselinnas"

Tänud: Oliver Orro, Jaak Juske, Risto Vähi

Videod: Madis Veltman, Rauno Volmar

Fotod: Rauno Volmar, Madis Veltman, Ester Vaitmaa

Graafika: Heleri Kuris, Alari Heinsoo, Liisi Viskus, Mart Nigola

Teksti lugesid: Martina Niin, Kerttu Pass

Koostas: Ester Vaitmaa

Stalinstilikud majad Foto: Ester Vaitmaa

Vaata fotogaleriid:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised