Sokivabrikust Kunstiakadeemiaks: Jaak Juske avab Kunstiakadeemia uue hoone ajalugu

Kalamaja piiril Kotzebue tänava ja Põhja puiestee tänava nurgal uksed avanud Kunstiakadeemia uues hoones elab edasi omaaegne paela- ja sokivabrik. Kotzebue tänava nimi tuleb aga naabruses omal ajal asunud suvemõisa omanikest.

Ephraim Lerenmanni rajatud paelavabrik Rauaniit alustas keset Vabadussõda 1919. aasta sügisel tööd Kotzebue tänava ja Põhja puiestee nurgal kahekorruselise kivihoone esimesel korrusel. Käitis pidi rahuldama kodumaise nõudluse, kuid püüdis läbi lüüa ka Lääne turul. Algul paiknes tootmine viies ruumis. Esimeseks toodanguks olid saapa-, kinga-, garnituuri-, kummi- ja pesupaelad. Esimesel aastal töötas vabrikus 20 inimest, keda juhendas Saksamaalt Chemnitzi linnast kutsutud meister.

1920. aastatel arenes Rauaniit väga jõudsalt. Tootmine laienes teisele korrusele ning käitis ostis rohkesti uusi seadmeid. Tööliste mälestuste järgi oli kutse omandamine ettevõttes raske, sest Saksa meistrid varjasid kiivalt oma oskusi. Alles 1920. aastate lõpul said esimesed eestlased meistrikutse. Nagu toona üldiselt Eesti tekstiilitööstuses, domineerisid ka Rauaniidi omanike hulgas juudid. Ettevõtte edu seletab ühelt poolt väga mitmekesine toodang, teiselt poolt hea kvaliteet, on kirjutanud Robert Nerman.

1924. aasta juunis esitas Lerenmann Tallinna linnavalitsusele taotluse ehitada lisaks kahekorruseline tootmishoone. Pärast jaatavat vastust algas kiire ehitus ning juba 1925. aasta jaanuaris oli hoone valmis. Aasta hiljem töötas vabrikus üle 200 inimese. 1933. aastal lõpetati neljakorruselise põhikorpuse ehitus. Moodsa tootmishoone projekteeris üks toonaseid kuulsamaid arhitekte Eugen Habermann. Hiljem ehitati hoonele ka viies korrus.

Punane Koit ja pommitabamus

1930. aastate esimesel poolel töötas Rauaniidis juba 380 töölist. 1935. aastal rajati Rauaniidi sukaosakonnast omaette uus sukatööstus Cotton. Ja siis saabus nõukogude võim. Juba 26. juulist 1940 pärit dekreediga natsionaliseeriti AS Rauaniit, Cotton ja teised tekstiilitööstused ning enamik tekstiilitööstuse juhte asendati. Rauaniidi ja Cottoni direktoriks määrati Tsemach Delski. Sama aasta 17. oktoobril liideti Rauaniidiga mitu tekstiilitööstust, näiteks Cotton ja Ikla, ning anti vabrikule uus nimi – Punane Koit.

Teise maailmasõja ajal sai Kotzebue tänav nõukogude lennuväe pommirünnakus suuri purustusi. Vabriku taastamine algas juba 25. septembril 1944. Samas see sõjas siiski eriti palju kannatada ei saanud, tagavarad, põhivahendid ja hooned jäid jäid peaaegu puutumata. Omamoodi saavutuseks loeti toona vabriku söökla avamist. Kuni 11. novembrini 1944. aastal suudeti pakkuda ainult suppi, sellest alates aga sai vabrikurahvas lisaks supile veel kaks rooga. Kuigi hinnad olid madalad, ei suutnud aga enamus inimesi komplektlõunat tellida.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel kasutati vanu seadmeid, nende remontimisega oli aga suuri raskusi. Sellele vaatamata suutis vabrik 1945. aastal toodanguna anda 129 000 meetrit siidkangast ning 371 000 paari sokke ja sokitooteid. Juba paari aasta pärast toodang mitmekordistus. 1949. aastal hakkas vabrik kapronsukki tootma. Alates 1955. aastast valmistas Punane Koit ka siidkangaid ning suka- ja sokitooteid.

1965. aastal valmis tekstiilivabriku Punane Koit uus tootmishoone Kotzebue (toona Johannes Käsperi) tänavas. 1968. aastal lõpetati vabrikus kangaste viimistlemine ja kunstsiidist kleidiriide valmistamine. Vabanenud tootmispinda kasutati sukkade ja sokkide tootmise laiendamiseks. 1970 alustati juurdeehitust Põhja puiesteel, mis lõpetati kaks aastat hiljem. 1979. aastal töötas vabrikus koguni 1233 inimest. Vabriku direktoriks oli alates 1972. aastast A. Trifonova, kelle ajal sunniti erineval moel lahkuma eesti rahvusest spetsialiste ning nende asemele toodi Venemaalt uusi töötajaid.

1991. aastal sai Punasest Koidust AS Suva (tuleneb sõnadest SUka VAbrik). Täpselt veerand sajandit hiljem algas vana vabriku ümberehitamine Kunstiakadeemia uueks hooneks. Renoveeriti ajalooline Eugen Habermanni projekteeritud hoone, nõukogudeaegsed juurdeehitused kas lammutati või rekonstrueeriti põhjalikult. Kalamaja on saanud uhke värava. Suva sokivabrik jätkab aga tööd uues asukohas Mustamäel Akadeemia tee 33.

Artikli koostamisel on kasutatud Robert Nermani materjale ja raamatut "Kalamaja aja lood".