Sajameetrine Sõjahunt: kuidas Inglismaa kuningas šotlaste vastu ühe aegade võimsaima kiviheitemasina ehitas

 (12)

Sajameetrine Sõjahunt: kuidas Inglismaa kuningas šotlaste vastu ühe aegade võimsaima kiviheitemasina ehitas
Stirlingi loss.

Teadaolevalt sõjaajaloo suurima trebuchet või blide tüüpi raskusjõudu kasutava kiviheitemasina loojaks on Inglismaa kuningas Edward I. Ta kasutas Sõjahundi (prantsuse keeles Loup de Guerre) nime kandnud hiiglaslikku piiramisrelva aastal 1304 sõjas šotlaste vastu Stirlingi kindluse all.

Inglismaa kuningas Edward I on filmisõpradele tuntud ka kui peamine antikangelane filmist „Braveheart,“ kus ta Mel Gibsoni kehastatud šoti rüütli William Wallace`i vaenlaseks on.

Edward I oli üsna sõdimislembene mees. Ta lõi ajastu kombeile kohaselt kaasa Lähis-Idas peetud ristisõdades, allutas lisaks Walesi, väänas iirlastele kaela karmid maksud, röövis oma juutidest alamaid ja kihutas nood vastava dekreediga ametlikult lausa Inglismaalt välja.

Need teod tehtud, asus Edward Šotimaa kallale. Inglaste ja šotlaste heitlused 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi alguses on ajalukku läinud Šotimaa iseseisvussõdadena. Olgu etteruttavalt öeldud, et Edwardil šotlasi alistada ei õnnestunud, Šotimaa sai osaks Suurbritanniast alles mitu sajandit hiljem.

Oletatavasti Edward I portree Westminster Abbeys.
Seotud lood:

Need sõjad olid relvastusajalooliselt mitmes mõttes märkimisväärsed. Just neis tõusis võtmerelvana esmakordselt esile pikkvibu. Ja just šotlaste vastu laskis Edward I 1304. aastal konstrueerida ühe kõige muljetavaldama keskaegse pommitusrelva läbi aegade - Sõjahundi.

Loe veel

Nagu on märkinud relvastusuurija Ain Mäesalu, võib keskaegseid ja vanemaid suuri heitemasinaid liigitada tööpõhimõtte järgi kolme rühma: vetruva puuvarva elastsusjõudu kasutavad mehhanismid (siia alla kuulub katapult - M.A.), nöörkimpude väändejõul põhinevad laske- ja heitemasinad (siia alla käivad näiteks ballistad ehk raskeammud - M.A.) ja raskusjõudu kasutavad heitemehhanismid nagu seesama, mille ka Edward ehitada lasi. Viimaseid on siinmail, Saksamaal ja Skandinaavias läbi keskaja blidedeks nimetatud (inglise ja prantsuse keeles on termin trebuchet).

Iga heitemasin sai nime

Šotimaa tugevaima kindluse, Stirlingi lossi vallutamiseks laskis kuningas püsti panna võimsa blidede patarei. Neid ehitati tosin ja igaühele anti nimi justkui sõjalaevale. Ent esmalt esitas kuningas kindlusesse varjunud šotlastele ultimaatumi: tulge välja või teid notitakse maha. Nagu Popular Mechanics kirjutab, keeldusid šotlased eesotsas oma väejuhi William Oliphantiga viisakalt.

Ei siis ei, ise teate - inglased hakkasid blidesid ehitama. Langetati terveid tamme- ja pöögisalusid ning lähemate ja kaugemate kirikute tinakatused võeti maha, et need masinate raskusteks ümber sulatada.

Heitemasinaid hakati ehitama pisut enam kui vibulasu kaugusele kindluse müüridest, et keegi nende taga redutajaist ei saaks hakata konstruktoreid maha nottima. Sada kuninglikku puuseppa kulutasid tosina masina püstitamiseks kuid. Võib eeldada, et šotlased olid ehitustöid nähes kaunis kohkunud.

Suurimale ehitatavale relvale pandi nimeks Loup de Guerre, mis tähendab prantsuse keeles Sõjahunti. Prantsusekeelne nimi pole imekspandav, kuna tollal rääkisid Inglise kuningad veel prantsuse keelt. Kohalikud anglosaksi sõdurid mugandasid selle siiski õige pea Ludgariks.

Blidedega pildusid eeskätt rahne, ent mõned ajaloolised ürikud viitavad sellele, et Stirlingi lossi piiramisel võidi esmakordselt kasutada ka teistsugust laskemoona, võib-olla isegi püssirohule sarnanevat. Dokumendid, mille Edward oma varahoidjale saatis, näitavad, et ta tellis „hobusekoormatäie puuvilla, väävlit ja salpeetrit, et lossi sisse tuld heita.“

Sõjahundi miniatuurne mudel. Wikimedia commons

Ülestõusmispühadeks oli suurem jagu blidesid valmis ja alustati heitetööga. Lahing oli üsna intensiivne, kuna šotlastel lossis olid ka oma heitemasinad, millega vastutuld anti. Hoolimata Edwardi vägevast patareist ei õnnestunud inglastel end kindlusemüüridest läbi rammida.

Linnus püsis terve aprilli, mai ja juunigi, mis oli arvestades garnisoni väiksust ja seda piiravate inglaste hulka märkimisväärne saavutus. Edwardi heitemasinad muudkui pildusid ja pildusid rahne, tinakuule ning muud, aga kasu polnud sellest suurt midagi. Šotlased seisid vankumatutena.

Aga siis, juulis, sai lõpuks valmis ka Ludgar ehk Sõjahunt.

Selle masina valmimise puhul korraldati lausa omamoodi sõjashow. Ülikud ja lihtrahvas kogunesid kaugelt ja lähemalt imerelva vaatama. Isegi kuninganna saabus ning tema jaoks ehitati spetsiaalne vaatetorn rõduga, millelt eelseisvat pommitust hästi näha võis.

Ning siis, vahetult enne šotlaste eeldatavat põrmustamist superrelvaga tundus ühtäkki, et kõik lõppeb Edwardi jaoks täieliku fiaskoga. Nimelt otsustasid šotlased pisut enne seda, kui Sõjahunti vinnastama hakati, alla anda. Masinat oli ehitatud nende silme all ja nii leidsid nad, et sellise juberdiga pole mõtet kemplema hakata.

Nagu üks kaasaegne on märkinud, võis Sõjahunt pilduda kuni 140-kiloseid kivimürakaid. Tüüpiliselt olid selliste heitemasinate vastukaaluraskused 100 korda suuremad kui laskemoon. See tähendab, et need pidid olema 15 tonni ringis. Selle järgi omakorda võib oletada, et Sõjahunt oli tõeliselt hiiglaslike mõõtmetega. Keskaegsetes allikates ei mainita küll kusagil selle täpseid parameetreid, aga on ülestähendusi, mille kohaselt oli selle transportimiseks lahti võetuna vaja 30 vankrit. Ajaloosaitidelt leiab hinnanguid, et et Sõjahundi maksimaalne kõrgus võis jääda 90-120 meetri vahele ja see võis heita kive kuni 200 meetri kaugusele, kusjuures laskemoon vihises läbi õhu kiirusega 190 kilomeetrit tunnis.

Show must go on!

Kui lossist väljus šotlaste saadik allaandmisteatega, ei teinud Edward teda kuulmagi. Pärast seda, kui kuningas oli investeerinud nii palju aega ja raha hiiglasliku seadme ehitusse, ei saanud ta ometi jätta nägemata, kuidas see töötab. Šotlased saadeti lossi tagasi.

Esimese heitega purustas Sõjahunt terve sektsiooni lossimüürist. Järgmistega löödi kindluse hoovil seisnud hooned pihuks ja põrmuks. Kui lõpuks kindlus varemeiks oli pillutud, nõustus Edward šotlaste allaandmispalvega. Seepeale roomas rusude vahelt välja kolmkümmend meest, kellest ühe laskis kuningas oksa tõmmata - too oli inglane, kes oli varem kindluse šotlastele üle andnud.

Juba õige peatselt saabus aga kiviheitemasinate ja kõrgete müüridega kindluste ajastu lõpp. Tulirelvade saabumine juba samal, 14. sajandil muutis nii piiramisstrateegiat kui ka kindlustuste ehitamist ja kõrgete müüridega kindluste asemele, mille otsast oli hea piirajaid vibunooltega üle kallata, hakati ehitama vägevate bastionite ja madalamate müüridega kindlusi.

Sõjahunti meenutab aga ladinakeelne ülestähendus Edward I kivist sarga seinal Westminster Abbeys, mis ütleb "Edwardus Primus Scotorum Malleus hic est" ehk "siin puhkab Edward Esimene, šotlaste vasar."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised