Pisiriigi sõjaline kuulsus: viimasel korral saatis Liechtenstein sõtta 80 meest, tagasi tuli 81

 (20)

Pisiriigi sõjaline kuulsus: viimasel korral saatis Liechtenstein sõtta 80 meest, tagasi tuli 81
Seda sündmust tähistav humoorikas monument. Foto: gonzopublicrelations.blogspot.com

Täna on Liechtenstein riik, millel pole armeed. Selle järele pole ka otsest mõtet, sest 160-ruutkilomeetrist ja 37 000 elanikuga riiki ühegi vaenuarmee vastu kaitsta poleks niikuinii võimalik. Juba aastal 1868 saadeti sealne armee laiali.

Liechtenstein on pisiriik, sisuliselt sõltuvuses "suurest" Šveitsist läänepiiri taga, kuigi ajalooliselt on olnud pigem seotud Austriaga. Ka riigi nimi pärineb tegelikult sealse vürstisoo samanimelisest kodukindlusest, mis paikneb praktiliselt Viini naabruses. Seda kindlust on mainitud juba aastal 1135 ja on omanud tähtsust pigem Austria kui Liechtensteini riigi ajaloos.

Tänase Liechtensteini pealinn on aga Vaduz, selle kindlust mainitakse ajaloos esmakordselt aastal 1322. Aastal 1499 langes linn aga rüüstavate Šveitsi vägede kätte nn Švaabi sõjas, mis oli ka viimane suur kokkupõrge Šveitsi ja Habsburgide dünastia vahel.

Kui aga keegi nüüd loeb mujalt, et Liechtensteini on piiranud ka türklased, aastal 1529 ja 1683, ajab ta segamini Vaduzi kindluse Austrias asuva Liechtensteini kindlusega. Viimane jäi tõesti türklastele jalgu, väike kanton Šveitsimaa idaküljel aga nii suurt tähelepanu selgelt ei väärinud.

Loe veel

Seotud lood:

Vürstitiitel anti Austrias asuva Liechtensteini valitsejale Karl I aastal 1608, praegune Vaduzi ja Schellenbergi ümbrus anti aga tema järeltulijale Anton Florianile valitseda Liechtensteini vürstiriigina aastal 1719, Habsburge esindava Püha Rooma keisri Karl VI (1711-1740) otsusel.

Napoleoni sõdade ajal nägi pisiriik küll vaheldumisi ka Prantsuse, Vene, siis jälle Prantsuse ja lõpuks ka Austria okupatsioonivägesid. Iseseisvuse sai riik Reini konföderatsiooniga liitudes sisuliselt alles 1806. 1815-1848 ja 1850-1866 kuulus Liechtensteini vürstiriik aga Saksa Liidu koosseisu, mille eesistujaks oli toona Austria keiser.

Ja nii oli ka loomulik, et kui 1866 läks vihaseks sõjaks Preisimaa ja Austria vahel, saatis pisiriik Liechtenstein kogu oma armee sõjakäigule. Kogu üksus saadeti valvama Itaalia ja Lõuna-Tirooli piiril paiknevat Stilfser Jochi ehk itaaliapäraselt Stelvio mäekuru, lootuses tõrjuda võimalikku läbitungijat, keda kunagi küll ei tulnud.

  • Itaalia läks ju Preisimaa liitlasena sõtta Austria vastu, sai aga Austriaga peetud lahingu rängalt kaela. (Võites ometigi sõja lõpus Veneetsia ümbruse alad endale, sest austerlased olid Preisimaalt omakorda lüüa saanud, siit ka aastakümneid hilisem Otto von Bismarcki käratus, kui Itaalia jälle maid juurde tahtis, et mis sõja Itaalia nüüd kaela on saanud.)

1866. aasta sõjakäik rahulikult lõppenud, tuli Liechtensteini armee aga rõõmsalt koju tagasi. Kui sõtta oli saadetud 80 meest, tuli tagasi aga 81, sest teekonnal olid nad saanud sõbraks ka ühe Itaalia sõduriga ja see saatis neid kogu teekonna.

Stilfser Joch tänapäeval:

Vürst Johann II (1858-1929) oli küll algselt vastu, kuid riik ei leidnud enam võimalust oma armeed ülal pidada, sest ühendus Saksa Liiduga oli katkenud ja raha nappis. 12. veebruaril 1868 saatis vürst seega riigi armee lõplikult laiali. Rahuleping kinnistas ka Liechtensteini iseseisvust, alates 1919. aastast on riigi huvide kaitsjaks aga Austria asemel olnud Šveits.

Märtsis 2007 võisime tunnistada "suuremat sorti sõjalist intsidenti", kui 170-liikmeline Šveitsi jalaväeüksus õppustel kogemata Liechtensteini territooriumile eksis. Eksitusest aru saanud, naasis üksus oma territooriumile, Šveitsi armee ruttas aga naaberriigi ees avalikult vabandama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised