Koodnimi Redsox: USA luure heitis 85 agenti NSV Liitu, aga nad kõik jäid vahele
Agendid jõudsid Pärnumaal tegutseda enam kui kaks kuud, kuigi juba nende saabumise ööl oli õhupiiri rikkumine tuvastatud. Liikumisel kasutasid nad siit hangitud Moskvitši, vahele jäid aga siis, kui nende raadiosaatja asukoht peiliti välja. 19. juulil 1954 haarangus sai Toomla surmavalt haavata, Kuke üle peeti veel demonstratiivset näidisprotsessi, mis lõppes ta hukkamisega.
Kas neid agente Eestis oli rohkem, pole lõpuni kindel, kuid ilmneb, et programm, mille korras saadeti maakuulajaid NSV Liidu kontrollitud territooriumile, polnud USA luure jaoks just ainukordne.
USA hakkas tõsisemalt luurama NSV Liidu järele juba Teise maailmasõja lõppjärgus, kui vangi langenud sakslastelt olulist luureinfot hakkas laekuma. Tihe koostöö kujunes mõistagi Briti luurega, aga nähtavasti omad sidemed on olnud ka Rootsiga. Ja teatavasti terve Euroopa oli sel ajal täis sõjapõgenikke, kellest nii mõnigi oli valmis andma oma panust, et punavõimudele kätte maksta.
Dokumente, mis toonast luuretegevust kirjeldavad, on avaldatud varemgi, nüüd lisandus neile veel terve mass, kuna CIA arhiivid avalikustamise korras jälle uksi paotasid. Ka Eestit puudutav luureinfo on avalikkusele näha. Kuid nagu pidi 2013. aastal nentima luureajaloolane Matthew M. Aid, tuleb operatsioone aastaist 1949-1954 pidada siiski üldjoontes pettumuseks.
Redsox oli koondnimi, mis anti kogu programmile, saata agente NSV Liitu, eesmärgiga saada võimalikult palju teavet seal toimuva kohta.
- Kuid detailsemalt tähistas Redsox just neid agente, kes saadeti illegaalselt langevarjudega (või siis maad ja merd pidi) NSV liidu kontrollitavatele aladele.
- Redskin oli teine koondnimi, mis üritas kasutada luuretööks legaalseid piiriületajaid - turiste, ärimehi, teadlasi, ajakirjanikke.
- Redcap tähistas aga katseid värvata USA teenistusse NSV Liidu diplomaatilistes esindustes töötavaid inimesi või neid, kes lääne poole raudset eesriiet lubatud.
- Redbird aga üritas värvata agentideks neid, kes olid otsustanud vabatahtlikult NSV Liidu okupeeritud aladele naasta.
Oli kohe selge, et Eestis end paika seadnud okupatsioonivõim, mis pidas vihast sõda metsavendade vastu, oli sama kindlalt otsustanud ka kõik spioonid paljastada, kuigi spioonimaaniat kasutati tihti ka ettekäändena süütute inimeste represseerimisel. Raudne eesriie ida- ja läänebloki vahel kerkis idabloki totalitaarse riigikorra tõttu praktiliselt kohe, kuigi nime andis sellele nähtusele alles 1946. aastal Winston Churchill.
2013. aastal oli teada vähemalt seitse katset aastaist 1949-1954 saata agente illegaalselt NSV Liidu aladele, ilmneb, et Eestisse saadetigi Toomla ja Kukk:
- Projekt AECOB (Lätisse)
- Projektid AEGEAN ja AECHAMP (Leetu)
- Projektid AEROOT ja AEBASIN (Eestisse)
- Projekt AEQUOR (Valgevenesse)
- Projekt AERODYNAMIC (Ukrainasse)
- Projektid AESAURUS ja AENOBLE (Venemaa aladele)
Juhiti neid operatsioone Saksamaal Münchenis paiknenud McGraw kasarmust, kus asunud CIA keskuse ülem oli esmalt Charles Katek, 1951. aastast Harry A. Rositzke. 1949. aastal loodi ka eraldi üksus nende agentidega sidepidamiseks, Ühendatud nõukogude operatsioonide baas (CSOB), mida juhtis esmalt George N. Belic, 1951. aastast David E. Murphy.
Globalsecurity.org teab ka lisada, et Ukraina AERODYNAMIC-projekt kestis aastani 1970 ja siis asendati veel projektiga QRPLUMB (aastani 1991), üritades informatsiooni koguda küll peamiselt pagulasorganisatsioonide vahendusel. Lätit puudutas veel projekt AEMARSH aastail 1953-1959 ja Leedut AEMANNER (1955-1958), otsides inimesi, kes mingi ime läbi juba tollal kodumaad külastama pääsesid. Ja on muidugi selge, et projekte, mille korras kõikvõimalikku teavet siinpool raudset eesriiet toimuva kohta hankida püüti, oli arvukalt.
Kõige usaldusväärsem teave tuli muidugi agentidelt koha peal, kõige vähem usaldatav on aga teave, mis saadud juba pagulasorganisatsioonide kaudu, kelle juurdepääs kodumaale ei olnud just hea.
2013. aastaks avalike dokumentide põhjal võis järeldada, et kokku visati NSV Liidu aladele aastail 1949-1954 vähemalt 85 redsox-agenti, rohkem Ukrainasse ja Venemaale. Briti luurel (Mi6) oli ka oma programm spioonide lähetamiseks, enamvähem sama hulga agentidega, aga keskendudes oluliselt rohkem Balti riikidele. On aga teada, et Briti luure ja CIA, hoolimata avalikust koostööst muidu, hoidusid tegelikult otsesest koostööst agentidevõrgu loomisel, isegi ajasid üksteisele kaikaid kodaraisse, näiteks Leedus. Mi6 pole aga oma arhiivide uksi veel niipea paotamas.
USA agendid heideti alla enamasti lennukitelt C-47 või C-54, esimene selline operatsioon toimetas 5. septembril 1949 kaks agenti Ukrainasse Lvivi lähistele. Viimane operatsioon oli just Toomla ja Kuke viskamine Eestisse 6.-7. mail 1954. USA aga jätkas ülelende NSV Liidust hiljemgi, peamiselt luurelennukitega U-2, seejärel juba kasvavat satelliitide võrgustikku kasutades.
Paraku, tuleb kogu redsox-programmi kohta kasutada vaid üht märksõna: Läbikukkumine. Vahele jäi agentidest sada protsenti, seejuures kolm neljandikku agentidest kadus üldse, ilma tegelikult informatsiooni edastamata. Probleemiks oli ka see, et agente värvati juba Saksamaal tegutsevate pagulasorganisatsioonide kaudu, nõukogude luure oli aga sokutanud oma agente omakorda nende ridadesse. Ja luureteenistustel läänes oli ka sageli kahtlus, et info, mis okupeeritud aladelt laekus, ei pruukinud olla tõene. Redsox -programm sai vaikiva lõpu aastal 1955.
Toomla ja Kukk suutsid vähemalt mõne raadioseanssi pidada, enne kui KGB nende saatja välja peilis. Kergu külast naasvad agendid saadi kätte, aga nagu nentis 1955. aasta ringkirjas Eesti KGB esimees Ivan Karpov, ei saanud ka KGB oma tegutsemisega rahul olla, agentide jälitamine kestis ligi kaks ja pool kuud ja edu saavutati peamiselt raadiovastuluureteenistuse abil, mitte kohalike julgeolekuagentide valvuse tulemusena, vahendab Indrek Jürjo raamatus Pagulus ja Nõukogude Eesti.
