Hirm elavate surnute ees: keskaegsed britid võtsid kadunukestel igaks juhuks pead maha

 (19)

Hirm elavate surnute ees: keskaegsed britid võtsid kadunukestel igaks juhuks pead maha
Wharram Percy 11. sajandist pärit Püha Martini kirik ja üks paari aasta taguselt Poola zombimarsilt osavõtja.Wikimedia Commons/AFP

Ammused Yorkshire`i elanikud ei nimetanud elavaid surnuid zombideks (see sõna on pärit otsapidi Lääne-Aafrikast ja jõudis inglise keelde alles 19. sajandil), ent nende hirm oli üsna sarnane sellele, mis läbib tumeda niidina poppi telesarja "The Walking Dead" ehk "Elavad surnud". Seetõttu purustatigi keskaegsete "zombide" vältimiseks surnukehad ja mõnel puhul pisteti need ka põlema.

Tegemist ei olnud üldlevinud praktikaga, aga nüüd on esimesed kindlad kinnitused, et seda siiski tõepoolest tehti.

Täna ajakirjas Journal of Archeological Science ilmunud uuringu viisid läbi Southamptoni ülikooli teadlased. See on esimene kord, mil on teaduslikult tõendatud, et keskaja inglased üritasid surnukehi tükeldades hoida ära lahkunute ülestõusmist ja kurjade kavatsustega ringikondamist.

The Guardian vahendab, et arheoloogid uurisid 137 luuosa, mis olid välja kaevatud Yorkshire`i krahvkonna põhjaosas Yorkist paarkümmend kilomeetrit kirdes asunud Wharram Percy külakesest. See oli õitsev paik, mis jäeti 16. sajandi alguses seletamatutel põhjustel maha. Lõike- ja purustusjälgedega luud olid pärit 11.-14. sajandist.

Esimese hooga võiks muidugi oletada, et ehk lõiguti luid sellepärast, et külaelanikud kaldusid raskemal näljaajal näiteks kannibalismi, ent see ei ole siiski tõsi - lihunikutöö seisukohast olid lõikejäljed sootuks vales kohas. Nii järeldataksegi, et koljudelt ja skeleti ülaosa luudelt leitud lõike- ja löögijäljed olid pärast surma tekitatud vigastuste tagajärjeks, mille ülesandeks omakorda oli vältida seda, et surnud üles tõusevad ja hakkavad elavaid kimbutama.

Loe veel

Seotud lood:

Historic Englandi skeletibioloogi Simon Maysi sõnul on see esimene hea arheoloogiline tõend sedalaadi praktikast. "See näitab meile keskaegsete uskumuste tumedamat poolt ja seda, kui erinev tollane maailmapilt tänapäevasest oli," lausus ta.

Keskaegsetes allikates pakutakse välja erinevaid meetmeid, kuidas rahutute surnutega (sellist käitumist eeldati eeskätt neilt, kes olid eluajal olnud julmad, kurjad või ära neetud) hakkama saada. Sealhulgas soovitati surnukehad välja kaevata ja neilt pead maha lüüa või siis skeletid ära põletada. Wharram Percy luudelt võib välja lugeda, et kehadelt võeti pead maha õige pea pärast surma, kui luud olid veel pehmed, ja siis pisteti säilmetele tuli otsa.

137 uuritud luuosa kuulusid vähemalt kümnele erinevale inimesele vanuses kahest viiekümneni. Nende seas oli seitse täiskasvanut (kaks neist naised) ja kolm väikest last. Säilmed kaevati välja juba 60ndail (Wharram Percy on üks paremini läbiuuritud keskaja asulapaiku Inglismaal), ent alles nüüd uuriti neid põhjalikult. Kõik olid maetud kolme erinevasse šahti, mis asusid kunagiste elumajade vahel eemal omaaegsest kirikust ja surnuaiast.

Tükeldatud külaelanikud polnud siiski võõrad, keda kohalikud võinuks ehk enam kahtlustada. Nende hammastese leiduvaid isotoope uurides selgus, et nad olid kohalikku päritolu ja ilmselt üles kasvanud samas külas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised