Arvatakse, et meie naaberplaneedil Veenusel leidus kunagi vett, kuid see, kuidas see planeet ära kuivas, on jäänud teadlaste jaoks aastakümneteks saladuseks. Teadlased oletavad nüüd, et Veenus võis kaotada vee keemilise reaktsiooni tõttu, mida nimetatakse HCO+ dissotsiatiivseks rekombinatsiooniks, selgub teadusajakirjas Nature avaldatud uuest uuringust. Teadlaste sõnul võib see uus teooria kõrvaldada vastuolud eelmistes hüpoteesides Veenuse kuivamise kohta.
Veenus on Päikesest ülejärgmine planeet ja sarnase suuruse ja läheduse tõttu nimetatakse seda sageli Maa „sõsarplaneediks“. Veenusel on paks atmosfäär, mis koosneb peamiselt süsinikdioksiidist ja väävelhappe pilvedest, mis muudab selle nähtavale valgusele läbipaistmatuks. Veenuse atmosfäär on palju tihedam ja kuumem kui Maa atmosfäär ning atmosfäärirõhk selle pinnal on umbes 92 korda kõrgem kui Maal. Seda rõhku saab võrrelda näiteks sellega, et 3000 jalga astuksid korraga vette. Veenuse pind on enamasti viljatu, kivine maastik, mis on kaetud väävlitolmu kihiga ja seal on tuhandeid vulkaane, millest mõned võivad endiselt aktiivsed olla.
Spekuleeritakse, et Veenusel võis kunagi olla märkimisväärne kogus vett, selle pinnal võisid asuda ookeanid ja suured veekogud. Aja jooksul, kui päikesekiirguse hulk suurenes ja geoloogiline aktiivsus vabastas rohkem süsihappegaasi, võis Veenusel aset leida kasvuhooneefekt. See võis tuua kaasa pinnavee aurustumise, atmosfäärirõhu tõusu ja kaasa tuua äärmuslikud temperatuurid, muutes planeedi elu jaoks ebasõbralikuks kohaks.
Uuringu kohaselt võis Veenus kaotada kogu aurustuva vee oma atmosfäärist tänu keemilisele reaktsioonile, mida nimetatakse HCO+ dissotsiatiivseks rekombinatsiooniks. See on protsess, mille käigus HCO+ ioonid ühinevad elektronidega, moodustades süsinikmonooksiidi ja vesiniku aatomeid, mis seejärel kaovad kosmosesse.
Varasemad teooriad viitasid sellele, et Veenuse vesi kadus hüdrodünaamilise väljavoolu käigus, koos planeedi atmosfäärist kadunud gaasiga. Kuid see protsess ei suutnuks minema kanda piisavalt vett, et tekitada kuivad tingimused, mida me täna Veenusel näeme. Teisest küljest tähendaks HCO+ dissotsiatiivne rekombinatsioon, et vesi kaob kaks korda kiiremini, kui hüdrodünaamilise väljavooluga.
