Pole mingit kahtlust selles, et inimkond peab hoiduma uue süsiniku ringlusesse laskmisest nii palju kui vähegi võimalik ning see käib ka naftast toodetava polüetüleeni ja sellest valmistatavate kilekottide kohta. Liiatigi ei suuda loodus seda materjali hiljem kuidagi ära lagundada.

Nii on näiteks asutud üha enam kasutama nafta asemel kile toorainena maisitärklist ja selle osalusel valmistatud kotte nimetama biolagunevateks. Midagi kauakestvat sellest valmistada ei saa, kuna sellist toodet oskab loodus lagundada, ent oma koha on need biolagunevad tooted meie poelettidel leidnud. Paraku on üleminekuprotsess alanud suurte probleemide ja vastuseisuga.

Biolagunevatesse kilekottidesse jäetud jäätmeid ei ole võimalik tööstuslikult kompostida, need tuleb biojäätmete ümbert eemaldada ka biogaasi tootes, Eestis ja meie lähipiirkonnas puudub tööstuslik biolagundamise tehnoloogia sootuks ning biokile eemaldamine toob ka lisakulu biojäätmete käitlemisse – need on Eesti prügimajandajate peamised seisukohad, miks nad paluvad neid kotte biojäätmete konteineritesse mitte panna.

Ja mis peamine: kogu biolagunevate kottide kujul toodetud rohekraam läheb nende vahendusel Eestis tegelikult ahju. Ainus viis, kui neist tõesti rohekasu võib tekkida, on juhul, kui tavalise kilekoti asemel ostab biokoti eramaja omanik, kellel aias oma komposter – tema vabaneb nii tõesti tervelt grammi nafta ehk uue süsiniku ringlusse võtmise süüst.

Keskkonnateenused: kõik see materjal suunatakse lõpuks ikka prügipõletuse jaama

„Pigem tuleks vältida sellise prügi juurde tootmist ja kasutada nutikalt ära jäätmete liigiti kogumiseks kõik see materjal, mis meil nagunii juba pakendina või kandekottidena kodus olemas on,“ on AS Eesti Keskkonnateenused juhatuse liige Bruno Tammaru otsekohene.