Täna möödub 60 aastat Ameerika Ühendriikide 35. presidendi John F. Kennedy mõrvast. Ekspress taaselustab tol päeval Dallases aset leidnud traagilised sündmused.
Sügisel 1963 alustas Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy ja tema meeskond valmistumist teiseks presidendi valimiskampaaniaks. Kennedy keskmine toetus esimese ametiaja vältel oli olnud kõrge 70,1 protsenti, kuid viimasel aastal siiski mõnevõrra alla tulnud. Kennedy polnud küll avalikult teatanud, et kandideerib järgmiseks ametiajaks, kuid pakatas enesekindlusest ja hindas oma šansse uuesti valituks saada kõrgelt. Selja taga oli edukalt lahendatud Kuuba raketikriis, mis veel aasta varem oli maailma tuumasõja lävele viinud.
Kennedy populaarsus kandis teda ka mitmel pool Texases, kuid osariigi suurimas linnas Dallases oli olukord keerulisem. Dallas oli tuntud konservatiivide kants ning demokraat Kennedy poliitika ja seisukohad näiteks kodanikuõiguste osas ei leidnud linnas laialdast toetust.
Septembri lõpus 1963 rändas Kennedy läände, et kõnelda üheksas osariigis loodusvarade kaitse, hariduse, riikliku julgeoleku ja maailmarahu teemadel.
12. novembril pidas Kennedy oma meeskonnaga esimese koosoleku, kus arutati järgmisel aastal toimuvaid valimisi. Koosolekul rõhutas Kennedy Floridas ja Texases võitmise tähtsust ning teatas plaanist minna järgmiseks kaheks nädalaks nendesse osariikidesse visiidile. Otsustati, et teda saadab visiidil ka abikaasa Jacqueline. 21. novembril lendas presidendipaar Air Force One pardal Texasesse kahepäevasele turneele.
Üheks president Kennedy ülesandeks Texases oli lepitada omavahel tülitsevaid kohaliku demokraatide rakukese liidreid. Samuti oli ta teadlik, et osariigis tekitab poliitilisi pingeid väike, aga häälekas ekstremistide grupp, seda eriti Dallases, kus kuu varem oli USA saadik ÜROs Adlai Stevenson füüsilise rünnaku ohvriks langenud.
22. novembri hommikul esines Kennedy Forth Worthi linnas mitmele tuhandele inimesele. Hotelli ette, kus president peatus, oli ehitatud lava, millelt Kennedy kõneles rahvale kaitsevõimekusest ja kosmoselendude vajadusest, samuti majanduskasvust ja USA rahva vajalikkusest maailma liidri raske koorma kandmisest.
Kõne järel sõitsid John ja Jacqueline Kennedy ning nende saatjaskond Carswelli õhuväebaasi, ja lendasid 13 minutiga lähedal asuvasse Dallasesse. Lennuvälja juures ootas presidendipaari uudistama tulnud rahvamass. Kennedyd veetsid mitu minutit kohalikega käteldes.
Esimene leedi sai ühelt tervitajalt kingiks roosibuketi, mille ta endaga limusiini kaasa võttis. Allalastud katusega limusiinis istusid juba Texase kuberner John Connally ja tema abikaasa Nellie. Kennedyd sisenesid autosse ning istusid kuberneripaari taha. Kuna vihma enam ei sadanud, jäeti auto katus alla.
Presidenti saatnud asepresident Lyndon Johnson koos abikaasaga istus autokolonnis oodanud teise sõidukisse. Autode rongkäik lahkus lennujaamast ja võttis suuna Dallase kesklinna, kus president pidi lõunal kõne pidama. Teekonna pikkus oli umbes 16 kilomeetrit.
Autokolonn saabus Dealey Plaza’ile umbes kell 12.30. Dallase tänavatel seisid tuhanded inimesed, kes limusiinis mööduvat presidenti lehvitades ja juubeldades tervitasid. Õhkkond oli pidulik.
Kui autokolonn jõudis Elm Streetile, kõlasid paugud. Esimene lask tabas Kennedyt ülaselga ja läbistas tema kaela. Hilisema uurimisraporti järgi sai samast kuulist tabamuse selga ka Kennedy ees istunud kuberner Connally.
Kennedy viimased hetked jäädvustas kohalik rõivatööstur Abraham Zapruder, kes Kennedy visiiti oma amatöörkaameraga filmimas oli. Zapruderi filmilt on näha, kuidas presidendi limusiin pärast esimest lasku kiirendab. Mõni sekund hiljem toimub surmaga lõppev lask: kuul siseneb Kennedy pea tagaosast ja väljub otsmikust. Tema kõrval istunud Jacqueline ronib instinktiivselt limusiini pagasiruumile, et korjata sealt tükk oma abikaasa koljust. Zapruder meenutas hiljem, et mõistis püssilaskude fataalsust kohe, kuna presidendi pea „plahvatas nagu ilutulestik.“
Presidenti vedanud limusiin kihutas Parkland Memoriali haiglasse, mis asus mõne minuti tee kaugusel sündmuskohast, kuid Kennedyt ei suudetud enam päästa. Katoliiklasest Kennedyle kutsuti preester ja kell 13:00 kuulutati riigipea surnuks. Raskelt haavata saanud kuberner Connally`l õnnestus siiski paraneda.
Haiglast toimetati presidendi surnukeha toimetati Air Force One`i pardale, kus senine asepresident Lyndon B. Johnson andis ametivande, et asuda USA presidendi ametisse.
Vähem kui tund aega varem oli politsei vahistanud Lee Harvey Oswaldi, hiljuti Plazal asuvas raamatulaos tööle asunud mehe. Samast laost sooritas Oswald ka Kennedy tapnud lasud. Alguses vahistati Oswald patrullpolitseinik J.D.Tippiti ja hiljem juba ka Kennedy mõrva eest. Politsei leidis raamatuhoidla 6. korruselt vintpüssi ja kolm padrunisalve.
Lee Harvey Oswald sündis 18. oktoobril 1939 New Orleansis keerulistesse oludesse. Tema isa suri enne tema sündi. Perekond kolis sageli ja Oswald käis erinevates koolides, kus tal oli raskusi teiste lastega püsivate sõprussuhete loomisel.
1952. aastal kolisid Oswaldid New Yorki, kus Lee jättis keskkooli pooleli ja astus 17-aastaselt USA merejalaväeteenistusse. Mereväes teenis Oswald radarioperaatorina ning lõpuks U-2 luurelennukite baasides Jaapanis ja Californias.
Tema sõjaväekarjääri varjutasid distsiplinaarprobleemid. Kaks korda sattus ta sõjakohtu alla: üks kord selle eest, et ta tulistas end kogemata õlga, ja hiljem kakluse eest ülemusega. Sõjaväes olles pälvis juba toona nõukogudemeelseid vaateid väljendanud Oswald kaaslastelt hüüdnime Oswaldskovitš. Tol ajal hakkas ta õppima ka vene keelt. Ta vabastati teenistusest 1959. aastal.
Sama aasta sügisel reisis Oswald Soome kaudu Nõukogude Liitu, kus väljendas ametnikele soovi omandada sealne Nõukogude kodakondsus.
Ta asus elama Minskis, kus töötas raadio- ja teleritehases „Horisont“. Venemaal kohtus Oswald farmakoloogiaüliõpilase Marina Prussakovaga, kellest sai tema abikaasa. Paaril sündis 1961. aastal tütar June. Oswaldi rahulolematus Nõukogude Liidu hallivõitu eluga sundis teda siiski kodumaa osas meelt muutma ning 1962. aastal pöördus ta oma noore perega Ameerika Ühendriikidesse tagasi.
USAs oli Oswaldil raske leida stabiilset töökohta ja teda kimbutasid rahalised raskused. Ta elas mitmes linnas, sealhulgas Dallases ja New Orleansis, võttis vastu juhutöid ja pettus üha enam nii Nõukogude Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides. Sel perioodil hakkas Oswald osalema mitmesuguses poliitilises tegevuses, sealhulgas Fidel Castro meelses organisatsioonis Fair Play for Cuba Committee.
22. novembril 1963 mõrvati Dallases president John F. Kennedy. Teadaolevalt sooritas Oswald lasud raamatulao kuuendalt korruselt ning asus siis põgenema. Laot teisel korrusel peatas politseinik ta kinni, kuid lasi siis minna.
Umbes kümme minutit pärast atentaati oli politseil teada Kennedy tapja tundemärgid, mis sobitusid Oswaldiga - kõhnema kehaehitusega varastes 30ndates meesterahvas (Oswald oli 24). Tänaval peatas teda politseiohvitser J. D. Tippit, kelle Oswald aga surnuks tulistas.
Sealt edasi põgenes Oswald ühte kinoteatrisse, kuid ei ostnud piletit. Oswaldi imelikku käitumist pani tähele kohalik kingapoe juhataja Johnny Brewer, kes oli juba kursis uudistega politseiniku tapmisest. Brewer järgnes Oswaldile kinno ja käskis kassapidajal politsei kutsuda. Arreteerimisel hakkas Oswald vastu ja püüdis üht politseinikku tulistada. Kennedy tulistamisest Oswaldi vahistamiseni kulus umbes üks tund ja 20 minutit. Esialgu eitas Oswald igasugust seotust mõrvaga, kuid väitis siis, et ta tehti patuoinaks.
Lee Harvey Oswaldi tegevuse motiivid ja tema seotus president John F. Kennedy mõrvaga on endiselt paljude arutelude ja spekulatsioonide teemaks.
Ajaloolased ja muud eksperdid on aastate jooksul välja pakkunud mitmeid selgitusi Oswaldi teole:
Poliitilised veendumused: Oswald oli tuntud oma vasakpoolsete poliitiliste vaadete poolest. Ta oli 1959. aastal Nõukogude Liitu üle läinud ja väljendas poolehoidu marksistlikele ideoloogiatele. Mõned usuvad, et tema poliitilised tõekspidamised võisid panna teda tajuma Kennedyt kui valitsuse sümbolit, mida ta pidas korrumpeerunud või rõhuvaks.
Kuuba: Oswald oli seotud Castro-meelse organisatsiooniga Fair Play for Cuba Committee. Mõne teooria kohaselt vihastas Oswaldi Kennedy administratsiooni poliitika Kuuba suhtes, eriti selle osalemine Sigade lahe dessandis ja Kuuba raketikriisis.
Isiklik vimm: Oswaldi elu iseloomustasid mitmed isiklikud ja ametialased pettumused, sealhulgas tema keeruline lapsepõlv, raskused püsiva töökoha säilitamisel ja probleemid, millega ta seisis silmitsi USA merejalaväes.
Psühholoogilised tegurid: Mõned eksperdid on Oswaldi psühholoogilist profiili uurides jõudnud järeldusele, et tal võis olla kuulususeiha või vajadus end olulisel viisil maksma panna. Ametisoleva presidendi mõrvamine täitnuks kindlasti sellist eesmärki.
Oluline on märkida, et vaatamata erinevatele uurimistele ei ole leitud ühtegi veenvat tõendit, mis kinnitaks lõplikult Oswaldi motiive. Warreni komisjon, valitsuse ametlik juurdlus Kennedy mõrva kohta, jõudis 1964. aastal järeldusele, et Oswald tegutses üksi, kuid selge motiivi puudumine hoiab vandenõuteooriaid president Kennedy mõrva ümber endiselt vägagi elus.
24. novembril toimetati Oswaldi politsei peakorterist maakonna vanglasse. Sündmusi otseülekandes telerist jälginud inimesed nägid ühtäkki püstoliga meest, kes avas Oswaldi suunas tule. Ründajaks osutus kohalik ööklubi omanik Jack Ruby. Oswald suri kaks tundi hiljem Parklandi haiglas.
Samal päeval viidi lipuga kaetud president Kennedy kirst Valgest majast Kapitooliumi hoonesse. Missis Kennedy palvel viidi matusetseremoonia läbi samamoodi, nagu president Abraham Lincolni matustel. Kapitooliumi hoone rotundil käis presidendile viimast korda austust avaldamas 250 000 inimest.
1963. aasta 25. novembril maeti president Kennedy Arlingtoni riiklikule kalmistule. Matustel osalesid rohkem kui 100 riigipead või -esindajat. Hiljem süütasid Kennedy lesk ja tema vennad Robert ja Edward igavese tule.
President John F. Kennedy atentaat on aastate jooksul olnud paljude vandenõuteooriate allikaks. Kuigi Warreni komisjoni ametlikus aruandes jõuti järeldusele, et Lee Harvey Oswald tegutses üksi, pakuvad paljud alternatiivsed teooriad, et tegemist oli laiema vandenõuga. Toome ära neist mõned levinumad.
Mitu tulistajat: üks populaarsemaid teooriaid väidab, et Kennedy mõrvaga oli seotud mitu tulistajat. Paljud vandenõuteoreetikud viitavad Dealey Plaza’l asuvale murukünkale kui võimalikule teise tulistaja asukohale. Nad väidavad, et Kennedy pea liikumise suund tabamuste saamise hetkel viitab mitme erineva nurga alt tehtud laskudele.
CIA osalus: vandenõulased väidavad, et mõrvaga olid seotud USA Keskluureagentuur (CIA). Seda põhjendatakse Sigade lahe dessandi ebaõnnestumisega Kennedy ametiajal invasiooni käsitlemisel, tema või tema väidetav soov soojendada suhteid Nõukogude Liiduga.
Maffia: see teooria on seotud organiseeritud kuritegevusega. Osa teoreetikuid väidab, et Kennedy vend justiitsminister Robert F. Kennedy ohjeldas jõuliselt maffiat, mistõttu oli vaja mõjukast perekonnast lahti saada.
Castro-vastased kuubalased: võttes arvesse Oswaldi seotust Castro-meelsete tegevustega pakutakse, et mõrvaga olid seotud Castro vastu olnud kuubalased. Arvatakse, et kuubalasi vihastas asjaolu, et Kennedy ei toetanud neid Sigade lahe dessandi ajal piisavalt.
Sõjatööstus: selle teooria kohaselt olid sõjatööstuse omanikud rahulolematud Kennedy poliitikaga, eriti seoses külma sõja ja kaitsekulutuste võimaliku vähenemisega.
Salateenistuse osalemine: mõned vandenõuteoreetikud väidavad, et salateenistus oli JFK tapmisesse kaastatud kaasatud kas läbi tegelikult toimunud kinnimätsimise või aktiivse osaluse.
Lyndon B. Johnsoni: see teooria väidab, et asepresident Lyndon B. Johnsonil oli motiiv saada presidendiks ja et tema või talle lähedased isikud olid seetõttu mõrvaplaaniga seotud.
Kennedy mõrvamine avaldas Ameerika ühiskonnale sügavat ja pikaajalist mõju. 60ndaid Ameerikas iseloomustas võitlus kodanikuõiguste eest, Vietnami sõda ja sotsiaalsed tabude murdmine. Kennedy surm süvendas avalikkuses maad võtvat ebakindluse tunnet ning seda nähti optimistliku ja helgelt tulevikku vaatava ajastu lõpuna USAs.
