FORTE MÄNGUARVUSTUS | Knack II (PS4) – nostalgiat toitev märulseiklus, mis paraku vaid sammuke etem eelkäijast

Esimene Knack ilmus PlayStation 4 omamängude algrivistuses ja kui ma veel arvustuste kokkuvõttes numbrihindeid panin, sai see minult viis punkti kümnest.

Oma tollase arvustuse võtsin kokku lõiguga: "Knack on omal moel lummav ning seda enam pettumust valmistavalt keskpärane mäng. Looja Mark Cerny püüdlused nostalgiatõrvikut läita on komistanud arhailisuse taha ning süttinud kahjutuli kõrvetab teose näol nüüd nii mängureid kui ilmselt ka tegijaid endid."

Peale ilmumist ei rääkinudki mängust enam keegi, sestap kui Knack II ootamatult välja kuulutati, kerkisid ilmselt nii mõnedki kulmupaarid. Ta siis müüs ikkagi hästi? Või miks täpselt see järg meie konsoolidele ilmub?

Knack II, kuigi mitmeti rikkalikum kui esimene osa, on mängumehaaniliselt, tasemedisainis ja kahjuks ka loovestmises endiselt vanas valemis kinni nagu kummik värskelt valatud bituumenis.

Knacki tegelaskujud osutuvad jällegi suhteliselt sisutühjadeks, loo etteaimatavad keerdkäigud väsitavalt reeglipäraseks ja dialoog kohati lapsusteni lihtsaks.

See jagab mängu sihtgrupi kaheks: lapsed, kellele sobib Knack II tervikuna, ja täiskasvanud, keda loovestmine kohati alaväärtuslikuna tundma paneb, aga kes ehk mängulise osa nostalgiafaktorist rõõmu tunda võivad (Knack II meenutab endiselt mänge, mis olid lihtsakoelised, värvikirevad, platvormirohked, mille mõistatused olid klassikalised kastide õigesse kohta nihutamised ja üksikud afäärid erinevate lülititega, mis eeldasid vahepeal ka mitme kombinatsiooni proovimist).

Mängu võitlussüsteem ja platvormimine on nüüd huvitavamad ja mitmekesisemad ning hetked, kus hiigelKnack tigeroboteid ning keskkonda purustab, kahtlemata meelierutavad, kuid seda väiksemates mängudoosides. Minu umbes tunni-paarised sessioonid katkesid tihti just üksluisuse tõttu.

Üksluine kipub ta olema koguulatuses, kus üks areenilahing järgneb teisele, nende vahele surutakse lihtsamaid mõistatusi, platvormerisektsioone, Uncharted-stiilis põgenemisi, kus Knack jooseb kaamera suunas, mitte sellest eemale, nupu-minimängudena vahefilme ja need olukorrad korduvad ning korduvad. Iga tase on kümmekond minutit pikem kui peaks ning lõpplahenduseni jõudmine venib tõsiselt.

Karakteriarenduspuu, mille neli lahku avatakse ükshaaval mängu käigus, lisab võitlussüsteemile uute löögikombinatsioonide lisamise ja nende võimsamaksmuutmisega aeg-ajalt vürtsi ning mingitel hetkedel, kui Knack II otsustab julge olla (miksides näiteks platvormerit võitlusega, lubades areenidele vastaseid, keda lihtsa rusikalöögiga pikali ei saa, või pakkudes mõistatusi, mis ei lahene iseenesest), lubab see ka mänguril end leidlikumana tunda.

Suurepärased on momendid, kus Knack peab liikuvate ning oma olekut ja asendit muutvate platvormide peal aega kaotamata edasi trügima. Või leiab end ruumist, millest edasipääsemiseks vajatavad sammud pole kohe esimese pilgu järel mõistetavad.

Või peab oma erinevaid vorme mõistatuste lahendamiseks kasutama, manipuleerides näiteks tasemedisainiga, sidudes objekte, avades teid salakohtadesse. Aga neid hetki jagub rutiini vahele vähem kui võiks ja magusam kraam ootab mängu lõpuosas.

Samas leiab huviline Knack II-st rohkesti sisu. Mäng kestab tavalisel (normal) keerukusel umbes 12 tundi, siin on ka new game plus'i võimalus (uus mäng, kus esimesel korral teenitu alles jääb, ühtlasi lubatakse sel moel ka mängu kõige keerulisemad raskusastmed ette võtta), ühismänguviis ning võimalus lisatasemeid läbida (areenid ja ajaga võidujooks). Kui lisada veel kogutavad boonusesemed, artefaktid ja medalid, jagub mängimist kümneteks tundideks.

Üsna muljetavaldav on soliidne muusikaline taust, mis pakub maagilisi leebemaid, kelmikamaid audiohetki ja kiiremat käristamist ning on üldjoontes sama suur kui mäng ise. Häälnäitlemine on samuti ootuspäraselt veidi üle lati, aga seda täpselt nii palju kui dialoogi kvaliteet sel olla lubab.

Kui ma paneksin hindeid, siis saaks Knack II minult ühe punkti enam kui selle eellugu. Kuna ma siiski ei hinda, siis tasub lõpetuseks mainida, et Knack II on igati adekvaatne ja hea mängumeelelahutust tarbivale lapsele, sest laps tõenäoliselt ootab sellest vähem kui mäng talle lõpuks kingib.

Täiskasvanud mänguri jaoks, juhul kui ta pole just vanamoeliste ja üheülbaliste märulseikluste fanaatik, on ostu sooritamine vaagimiskoht.

Knack II
Ilmumisaeg: 6. september 2017
Platvorm: PlayStation 4
Tootja: Sony Interactive Entertainment, autor: SIE Japan Studio