NELJA AASTAGA ISESEISVAKS: 1987 - fosforiit, Hirvepark, IME, sinine, must ja valge

 (10)
Rongkäik Hirveparki 1987. a 23. augustil. http://objektiiv.ee
Rongkäik Hirveparki 1987. a 23. augustil. http://objektiiv.ee

Murrang algas küll juba 1986. aastal, kuid 23. augustil 1987 toimus Hirvepargis esimene avalik meeleavaldus nõukogude võimu vastu Eestis, neli aastat hiljem oli aga see võim murtud ja Eesti uuesti iseseisev. Ja otsus igasugust vägivalda vältida oli seekordse vabadusvõitluse kindlaim alus.

Järgnevatel päevadel üritame sündmuste järge ajades näidata Eesti teed nõukogude ajast iseseisvasse Eesti Vabariiki. Esimene osa näitab teed 1987. aastasse.

[Hea lugeja, kui sa osalesid mõnel toonastest üritustest ja sul on olulist informatsiooni lisada, palun kommenteeri artikli all, või saada teave autorile heiki.suurkask@delfi.ee]

Kuni 1990. aastani kehtis Eestis nõukogudeaegne totalitaarne riigikord, kus kogu võim oli monopoolselt ainupartei – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) ja selle Eesti haru – Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) käes. Ülemnõukogu oli vaid formaalne esinduskogu, mille kõik kandidaadid olid ühe partei määratud ja valijatel valikuvõimalusi polnud. 1978. aastast oli EKP 1. sekretäriks Karl Vaino, kes teostas Eestis aktiivset venestuspoliitikat. 1980-1988 oli EKP keskkomitee ideoloogisekretäriks Rein Ristlaan. Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks oli 1983. aastast Arnold Rüütel.

Seltsimehed tribüünil: Valter Klauson, Karl Vaino, Johannes Käbin Foto: Rauno Volmar
Seotud lood:

Karjääri eelduseks Eesti NSV-s oli ainuparteile lojaalsuse näitamine, juba lapsest peale – oktoobrilapse, pioneeri, komnoore, parteilasena, võimaldades nn eliidi hulka tõusta vaid eriti usinatel “kommunismiehitajatel”, paraku pigem karjeristidel. 1986. aasta seisuga oli NLKP-l liikmeid Eestis 110 000, komsomolil (ÜLKNÜ-l) aga 167 000. Propagandiste oli parteil ligi 16 000.

Kogu plaanimajanduslikku majandussüsteemi suunas Moskvas asuv üleliiduline plaanikomitee, kõik kohalikud ministeeriumid ja ametkonnad käisid ressursse nurumas Moskva vahet, paraku ei kuulunud Eesti just prioriteetide esirinda. Plaanikomiteed Eestis juhtis 1973-1987 Gustav Tõnspoeg, 1987-1988 Valeri Paulman. Ja majanduslikud otsused reeglina ei arvestanud Eesti tegelike vajadustega, mida tõestas ka idee Eestis fosforiiti kaevandama hakata.

Üleliiduliste ettevõtete kaudu toodi Eestisse üha enam venekeelseid töölisi, kuni eestlased olid juba tõsises ohus jääda vähemusrahvaks omal maal. 1989. aastal oli eestlasi Eestis veel 61,9 protsenti, Tallinnas aga juba alla 50 protsendi. Põllumajandus püsis püsti kolhooside ja sovhooside najal, kelle toodangust suurem osa läks küll otse üleliidulisele turule ja enamikus Eestist valitses toidukauplustes üsna suur tühjus. Viimati asuti vigast põllumajandussüsteemi 1983 veel agrotööstuskomitee alla reorganiseerima.

Eestis oli alaliselt vähemalt 40 000 nõukogude armee sõjaväelast, kuigi kohalikel võimudel puudus igasugune kontroll okupatsiooniarmee üle, külma sõja vastasseis aga tähendas ka seda, et me olime potentsiaalse tuumasõja kindlamaid sihtmärke. Endise KGB ülema Juri Andropovi aeg NLKP peasekretärina (1982-1984) tähistas ka äärmuslikku poliitilist paranoiat kõige läänemaailmaga seonduva suhtes. Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB juhiks Eestis oli aastail 1982-1990 Karl Kortelainen.

Okupatsiooniväe baasid Eestis. http://www.hot.ee/patrioot


Ülevaade nõukogude armee väeosadest Eestis (vajab selgelt täiendamist).

Inimestel oli küll üsna suur vabadus oma eluga toime tulla, kuid igasugune katse demokraatiat ja inimõigusi nõuda lõppes kiire vangistamisega. Ametlikust liinist lahknevaid arvamusi levitada ei lubatud, kogu meedia allus kommunistliku partei karmile kontrollile, tsensuur välistas ka igasuguse ühiskondliku debati.

Loe veel

“Vaenulikke raadiohääli” Ameerika Häält ja Raadiot Vaba Euroopa segati eetris tugevate müraallikatega, ometi levis teave poliitvangide ja NSV liidu tegelike tingimuste kohta kohta Eestis üsna laialdaselt. Ka imbus läänemaailma eeskuju Eesti ühiskonda eriti Soome telekanalite kaudu, mille segamine osutus võimatuks. Sealtkaudu oli ka võimalik jälgida pidevalt näiteks Poola sündmusi 1980-1981. Põranda all ilmus küll isetrükiväljaandeid “Poolpäevaleht” (1979) ja “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” (1978-1986), saades mõjutusi Moskva samizdat-väljaannetest, aga kiiremini jõudis informatsioon siiski segajate kiuste kohale eestikeelsete lääne raadiojaamade kaudu.

Juba 1970. aastatel läks moodi (Moskva dissidentluse eeskujul) avalike kirjade ja memorandumite lähetamine Eestist läände, millest kuulsaimaks oli Molotov-Ribbentropi pakti 1979. aastal hukka mõistnud Balti Apell. Eestist kirjutasid sellele alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam.

1975 mõisteti “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest” vangi Kalju Mätik, Sergei Soldatov, Mati Kiirend, Artjom Juškevitš, 1981 Mart Niklus ja Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson, Veljo Kalep, 1983. aastal Lagle Parek, Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, 1984 Enn Tarto, viimati veel 1985. aastal Jan Kõrb ja Harri Mõtsnik. Poliitilistel põhjustel pandi kogu nõukogude ajal vangi kokku kümneid tuhandeid inimesi, järjekindlalt 1940. kuni 1988. aastani. Jüri Kukk suri 1981 vanglas näljastreigi tulemusel, ka poliitilistel põhjustel samal ajal vangi pandud ettevõtte Desintegraatori juht Johannes Hint suri 1985. aastal vanglas.

1980. aasta olümpia purjeregati korraldamine Tallinnas pidi näitama nõukogude korra tugevust, kuid sama aasta sügisel puhkesid Tallinnas stiihilised noorte meeleavaldused, mis jõuga maha suruti, tänavailt miilitsajaoskonda veetud noori peksti, noorte kaitseks koostatud 40 kirja peamist autorit Jaan Kaplinskit sunniti aga avalikult ajalehes Kodumaa end kirjast lahti ütlema. Väliseestlased ja siinsed dissidendid seda Kaplinskile ei andestanud.

Samal ajal pandi 1979. aasta Balti Apellile alla kirjutanud dissidendid aastateks vangi. Kuid need avalikud kirjad, mis ilmusid ka lääne meedias, õhutasid ka Euroopa parlamenti 1983. aastal Baltimaade vabadust nõudvat resolutsiooni vastu võtma.

Euroopa parlamendi resolutsioon 1983. aastast Wikimedia commons

NLKP peasekretäriks sai 1985. aastal Mihhail Gorbatšov, kelle uutmiskurss tõi selgelt uusi tuuli kogu impeeriumi juhtimisse. Riigi naftaeksport ei suutnud enam kogu süsteemi ülal hoida, majanduskrahhi vältimine vajas juba dramaatilisi samme. Ka Moskvas räägiti vajadusest ettevõtted isemajandamisele üle viia. IME ettepanek selles suhtes ei olnud just eriline.

Ka üritas Gorbatšov pehmendada külma sõja vastasseisu, kohtudes USA presidendi Ronald Reaganiga 1985. aasta novembris Genfis, 1986. aasta oktoobris Reykjavikis, 1987. aasta detsembris Washingtonis, kus jõuti ka lõpuks tõsisemate desarmeerimislepeteni. Ida-Euroopast välja tõmmatud vägesid toodi küll hiljem ka osaliselt Eestisse. Aga paljud (ka Eesti) poliitvangid said vabaks just Reagani isiklikul nõudel.

Kogu sündmustikku 1986-1991 kajastades tuleb paraku arvestada ka faktiga, et sel ajal võimust kinni hoidnud kommunistlik partei kontrollis kogu meediat ja repressiivvõime, ehk kui ilmnes püüdlusi nende võimu kukutada, algas väga vihane ideoloogiline ja propagandistlik sõda ja rahva teadvusse püüti istutada järjekordset kohustust vihata vaenlasi - "ekstremiste".

1986

TALV:

31. jaanuarist 1. veebruarini peetud EKP 19. kongressil valiti EKP juhtorganid. Tegelikku muutust ühiskonnas ei ilmnenud.

EKP KK büroo liikmed (1986-)
  • Karl Vaino, EKP Keskkomitee I sekretär (1978-1988)
  • Arnold Rüütel, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1983-1990)
  • Bruno Saul, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees (1984-1988)
  • Georgi Aljošin, EKP Keskkomitee II sekretär
  • Nikolai Ganjušov, EKP KK (tööstus)sekretär
  • Rein Ristlaan, EKP KK ideoloogiasekretär
  • Artur-Bernhard Upsi, EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal
  • Karl Kortelainen, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) esimees
  • Valeri Liiv, tööveteran
  • Ain Soidla, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe 1. asetäitja
  • Indrek Toome, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja
  • Leonid Lentsman, EKP KK juures asuva parteikolleegiumi esimees
  • Matti Pedak, EKP Tallinna Linnakomitee I sekretär
  • Enn-Arno Sillari, EKP Tartu Linnakomitee I sekretär
  • Boris Tamm, Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor
  • Gustav Tõnspoeg, Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimees
  • Nikolai Johanson, Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimees
  • Otto Merimaa, Eesti NSV Rahvakontrolli Komitee esimees

25. veebruarist - 6. märtsini 1986 peetud NLKP 27. kongressil tunnistas NSV Liidu parteijuht Mihhail Gorbatšov riigi majandusraskusi ja kuulutas välja uutmise (perestroika) ja avatuse (glasnost) poliitika.

KEVAD:

Aprillis peetud Kirjanike Liidu IX kongressi kõnedes ilmnes juba harjumatul määral ühiskonnakriitikat, kuid see polnud eriti avalik.

Kevadel-suvel paisati Tšernobõli tuumakatastroofi koristustöödele ka massiliselt eestlasi, kokku 4833 noort meest, mis võimendas elanike rahulolematust Eestis. Meedias oli toimunu kritiseerimine küll võimatu.

SUVI:

Juulis ilmus esimene ajakirja Vikerkaar number, peatoimetajaks Rein Veidemann, tuues veidi vabamaid tuuli ka Eesti ühiskonda.

Juulis on Lätis salaja loodud inimõiguslaste rühmitus Helsinki-86.

SÜGIS:

18. oktoobril muinsuskaitseklubide esimene kokkutulek Jüris tähistas uue liikumise sündi, kuigi esialgu poliitilistest nõuetest hoiduti. Kõnelesid Heiki Valk, Ants Kraut, Mart Laar, Trivimi Velliste, jt. Otsus oli küps: Eesti Muinsuskaitse Selts tuleb asutada. Sealsamas valiti ka Eesti Muinsus­kaitseklubide Nõukogu, ajutine kogu, kelle ülesandeks jäi teede ning viiside leidmine, et edukalt eesmärgi poole rühkida. Selle esimeheks sai Velliste.

AASTA LÕPP:

16.-19. detsembril toimusid rahutused ja protestid Kasahstanis, nn Jeltoqsan, seoses venelase, Gennadi Kolbini määramisega Kasahstani parteijuhiks. Sündmustes sai surma vähemalt 200 inimest. Teave nende sündmuste kohta jõudis Soome meedia kaudu ka Eestisse.

19. detsembril helistas Gorbatšov 1980. aastast Gorkis asumisel olnud akadeemik Andrei Sahharovile ja lubas tal koju naasta. Sahharov oli ka Eesti dissidentide otsene eeskuju.

Terve rida Eesti poliitvange (Madisson, Pesti, Ahonen, Parek) vabanes samuti ennetähtaegselt 1986. aasta lõpus või 1987. aasta alguses. Niklus ja Tarto jäid endiselt vangilaagrisse.

1987

JAANUAR:

21. jaanuaril suri Hans Kippar, Rootsis tegutsenud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVAK) esimees, kes oli pühendunud poliitvangide vabastamisele Eestis.

NLKP KK jaanuaripleenum Moskvas juhatab sisse uue perioodi Gorbatšovi uutmispoliitikas:

  • - mitmekandidaadiliste valimiste tunnustamine nõukogude poliitilises süsteemis
  • - mitte-NLKP liikmete edutamine nn nomenklatuurseile ja valitsemispositsoonidele
  • - Avalikustamine ehk ametnike, kohaliku tähtsusega otsuste, bürokraatia jne vastase konstruktiivse kriitika sallimine

28. jaanuaril ETV korrale kutsumiseks - „natsionalistlike tendentside” mahasurumiseks saadetakse Moskvast komisjon. ETV-d kontrollis NLKP KK kontrollbrigaad sektorijuhataja V. Suhhanovi juhtimisel. ETV saadetele anti positiivne hinnang. Tendentslikkust ega natsionalistlikku suunitlust ei avastatud.

VEEBRUAR:

5.02. kooperatiivide äritegevuse lubamine tähistas Eestis eraettevõtluse naasmist, küll range kontrolli all.

Muinsuskaitseklubide teine, Tallinna Kinomaja kokkutulek peeti 7. veebruaril 1987. Suundanäitavad olid Villem Raami, Jaan Krossi (saatis kirjaliku läkituse), Lennart Mere, Tõnu Kaljuste, Andres Mustoneni jpt sõnavõtud.

Veebruaris toimusid Moskvas juutide meeleavaldused, nõudes juudi “refusenikide” liidri Iosif Beguni vanglast vabastamist ja õigust Iisraeli kolida. Moskva oli sunnitud järele andma.

19.-21. veebruaril käis Gorbatšov ringkäigul Eestis, kus kohalikud parteijuhid üritasid igati tõestada oma perestroikalembust. Kuid usalduslikku sidet Vaino ja Gorbatšovi vahel ei tekkinud.

25. veebruaril telesaates Panda (ja järgnenud Juhan Aare artiklitesarjas ajalehes Noorte Hääl) sai avalikuks Moskva ulatuslik kava hakata Virumaal fosforiiti kaevandama, keskkonnamõjudele vaatamata.

MÄRTS:

31. märtsil ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli pressikonverents süüdistab ETV-d noorte ässitamises. Saul käis isiklikult tsenseerimas eetrisse lastud lõiku pressikonverentsist.

APRILL:

3.04. Tartus peetud komsomoliaktiivi aulakoosolekul ilmnes protest fosforiidikaevandamise vastu Virumaal. Kalev Vilgats kandis selle koosoleku üleskutsed ette ka 24.-25. aprillil 1987 peetud üliõpilasfoorumil, ning fosforiidivastaseid loosungeid märgati ka 1. mai paraadil Tartus.
Fosforiidisõja” peamiseks tulemuseks oli see, et võimud olid sunnitud fosforiidi kaevandamisele Eestis pidurit tõmbama, valitsevale riigikorrale küll fosforiidiprotestiga veel ei vastandutud.

Tartu üliõpilased demonstratsioonil, 1. mai 1987. Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

Muinsuskaitseklubide kolmas kokkutulek algas laupäeva, 25. aprilli hommikul kuulajatest tulvil keskaegses Keila kirikus vanamuusika kontserdiga Hortus Musicuselt. Sellega loodi oluline pretsedent: ilmalik üritus algas kirikus. Täna kõlab see enesestmõistetavalt, toona oli tegemist kõndimisega lubamatu ja lubatu õhkõrnal piiril.

Kevadel katsetati Haapsalu rajoonis kohalikel valimistel esimest korda pärast 1940. aastat mitme kandidaadiga valimisi. Olukord oli küll endiselt kompartei kontrolli all.

MAI:

8. mail ilmus ajalehes Sirp ja Vasar Priit Pärna legendaarne karikatuur “Sitta kah!” See oli ajalehe karikatuurivõistluse võidutöö, kuid mõjus omas ajas poliitilise äratajana.

Priit Pärna klassikuks saanud karikatuur fosforiidisõja ajast. Wikimedia commons

19. mail nõudis EKP keskkomitee sekretariaat salajase otsusega nõukogudevastaste ilmingute kõrvaldamist Tartus, tõsisemaid repressioone siiski ette võtta ei jõutud.

25. mail asutati Loomeliitude kultuurinõukogu, eesotsas Ignar Fjukiga. Kultuurinõukogusse delegeeriti igast nn loomingulisest liidust neli esindajat, kes hakkasid regulaarselt koos käima ja Eesti elu sõlmküsimusi arutama. Ja neil oli ka üsna vaba juurdepääs meediale.

28. mail lendas sakslane Mathias Rust väikelennukiga Soomest üle Eesti illegaalselt Moskva Punasele väljakule. Nõukogude kord muutus ka Eestis juba naeruväärseks.

JUUNI:

14. juunil esimene Helsinki-86 korraldatud protestimeeleavaldus Lätis Riia Vabadussamba juures, meenutati küüditamise ohvreid. Miilits ajas peamiselt teisitimõtlejate kogunemise jõuga laiali ja vangistab osa meeleavaldajaid. Eestist osales sealsel meeleavaldusel Pärnu muinsuskaitsja ja endine poliitvang Tiit Madisson.

30. juunil võtab NSVL Ülemnõukogu vastu „Riikliku ettevõtte (ühenduse) seaduse”. Selle peamiseks sisuks on, et kõik riiklikud ettevõtted peavad 1980-ndate aastate lõpuks üle minema täielikule isemajandmisele (isefinantseerimisele). Ettevõtte isemajandamisest on kujunemas reformide uus “paradigma”.

JUULI:

25.-26. juulil Moskvas krimmitatarlaste meeleavaldus, neil võimaldati kohtuda NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe Andrei Gromõkoga. Krimmitatarlased nõudsid õigust naasta oma kodumaale Krimmi, kust neid 1944. aastal vägisi välja saadeti. Ka sellest kõneles Soome meedia.

AUGUST:

MRP-AEG liikmed
Asutajad:
  • Lagle Parek
  • Tiit Madisson
  • Heiki Ahonen
  • Jüri Mikk
  • Mati Kiirend
  • Eve Pärnaste
  • Jan Kõrb
Hirvepargi järel liitunud:
  • Urmas Inno
  • Karin Inno
  • Ilse Heinsalu
  • Sven Heinsalu
  • Villy Rooda
  • Kalju Mätik
  • Endel Ratas
  • Erik Udam
  • Viktor Niitsoo
  • Tiina Hallik
  • Maris Sarv

15. augustil lõid endised poliitvangid ja dissidendid Molotov-Ribbentropi pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG), mis 23. augustil toimunud Hirvepargi miitingul nõudis ausat lähenemist minevikust kõnelemisel. Võimud nurjasid küll miitingu Raekoja platsil, aga ei suutnud takistada ringkäiku Linda kuju juurde ja kõnesid Hirvepargis. KGB polnud veel võimeline tegema muud, kui pildistama osalejaid, keda oli ühe hinnangu järgi vähemalt 5000. Tegemist oli esimese avaliku meeleavaldusega nõukogude võimu vastu Eestis. Samal päeval toimusid miitingud ka Riias (korraldajaks Helsinki-86) ja Vilniuses (Leedu Vabaduse Liiga).

“Me peame avalikustama oma rahva ajaloo. Palju tuleb seejuures ümber hinnata. Kõik kuriteod inimsuse vastu tuleb otsustavalt hukka mõista. Stalinlikud timukad, kellest paljud saavad täna personaalpensioni, tuleb kohtu alla anda. Ainult siis võime olla kindlad, et kõik see jälle kunagi ei kordu,” nõudis Tiit Madisson, Molotov-Ribbentropi pakti 23. augusti 1939. aasta salatehing tuleb avalikustada.”

Juba teade toimunust Aktuaalse Kaamera uudistes sisaldas sihilikku valet, võimud vastasid aga veel kuid kestnud ulatusliku laimukampaaniaga Hirvepargi korraldajate vastu. Peamiseks süüdistuseks kujunes, et tegemist olevat “äärmuslastega” kes tahtvat “ajalooratast tagasi pöörata.”

Hirvepark. Kõnet peab Heiki Ahonen.Tema kõrval Jüri Mikk. Foto: Okupatsioonide muuseum

SEPTEMBER:

Septembri alguses keelasid võimud (just Hirvepargist ajendatuna) ära muinsuskaitseklubide neljanda kokkutuleku Tarvastus. Muinsuskaitsepäevad oleks pidanud kava järgi algama Tõnu Kaljuste koori kontserdiga Tarvastu kirikus. Sellele pidid järgnema suurejoonelised võsaraiumistalgud muistsel linnamäel.

Muinsuskaitsjaid siiski kogunes, vastas seisis aga miilitsa- ja KGB-ahelik, kelle ülesanne oli neid takistada. Võimude vastuoperatsiooni juhtisid kohal Indrek Toome, Marko Tibar ja Ilmar Moss. Muinsuskaitseliikumine oli 1987. aasta lõpus tugeva KGB töötluse all, kuid tulemuseks oli see, et muinsuskaitsjad kaotasid tegelikult hirmu KGB ees.

KGB-lased pildistasid noil päevil Tarvastu ja Mustla kandis hoolega. Sedakorda sattusid fookusesse Mart Laar ning Trivimi Velliste. Taamal (keskel) Kalle Eller. Foto: erakogu

Septembris saatis KGB poolvägisi Eestist välja MRP-AEG liikmed Madissoni ja Kõrbi. Endine poliitvang Veljo Kalep kolis samal aastal Kanadasse.

Juba septembris hakati aga käest-kätte levitama isetrükiajakirja MRP-AEG Infobülletään (septembrini 1988 ilmus kokku 23 numbrit, trükk oli võimalik vaid koduseid kirjutusmasinaid kasutades, läbi kopeeri). KGB polnud võimeline informatsiooni levikut enam peatama.

26. septembril ilmus ajalehes Edasi nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar, Mikk Titma) ettepanek Eesti üleminekuks isemajandamisele (IME ettepanek), kuigi selle koostamisel oli osalenud palju suurem rühm teadlasi. Mitte kõik neist polnud valmis oma nime avaldusele alla kirjutama. Majandusdebati avamine kutsus esile plaanikomitee tegelaste ja EKP keskkomitee tugeva vastuseisu.

Nelja mehe ettepanek ilmus ajalehes Edasi.

30. septembril korraldas näljastreiki pidav MRP-AEG liige Jüri Mikk meeleavalduse Moskvas Punasel väljakul. Mikk ja Pärnaste peeti kinni ja saadeti jõuga lennukis Tallinna tagasi.

OKTOOBER:

1. oktoobril hakkas ilmuma ajaleht Maaleht. Peatoimetaja 1987-1991 Ülo Russak.

19. oktoobril koostati usuliikumise Elu Sõna manifest Harta’87, autorid Hubert Jakobs ja Rein Mets. “... ütleme meie, allakirjutanud lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest ja siin valitsevast vaimsusest ja soovime nende olukordade lahenemiseni välja rännata mõnda sellisesse riiki, kus tõde ja inimõigused taolisel kombel jalge alla ei ole tallatud ja kus aktsepteeritakse Jumalat...”
Ka Elu Sõna liidrid kallati järgnenud kuudel nõukogude meedias üle massiivse, vägagi räige laimuga.

Harta’87 dokumendid

21. oktoobril Võrus toimunud Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 meeleavaldusel toodi esmakordselt tänavaile sinimustvalge lipp. Eestvedajaks Ain Saar. Võimud pidasid Saare kinni, aga ligi 3500 osalejaga meeleavaldus toimus siiski lillede panekuga Vabadussõjas langenute haudadele, ja sellele järgnenud rongkäiguga läbi Võru. Meedia, nagu ikka, vastas räige sõimuga. Üritusel osalemise eest määrati kümnele isikule rahatrahv, mis küll tasuti avaliku korjanduse teel. Ametlikult loodi VSNK nr 1 20. detsembril, esialgu tegutseti nime all Noorte restauraatorite klubi "Otto". KGB oli Ain Saart tülitanud juba septembrist alates, mis ainult suurendas võrukate trotsi.

28. oktoobril võeti ametist maha autoga inimese alla ajanud ENSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Pjotr Melnik. Avariid oli esialgu üritatud kinni mätsida, aga sellest puhkes skandaal.

NOVEMBER:

Provokatiivsete üleskutsetega (“lüüa maha 80 venelast”) meelitati rahvast 7. novembril Pärnus Alevi kalmistule, provokatsioonide vältimiseks oli Pärnu muinsuskaitse seltsi esimees Eduard Rajari sunnitud Landesveeri sõjas langenud meeste kohta kõnet pidama. Üleskutseid levitas arvatavasti KGB.

Võrus nähti 7. novembril loosungit: “Vähem valet, seltsimehed!”

16. novembril nimetas Eesti NSV ministrite nõukogu otsus IME ettepanekut ebakompetentseks. 25. novembril süüdistas plaanikomitee juht Valeri Paulman avaliku esinemisega IME ettepaneku tegijaid perestroika vastasuses.

IME idee arendamiseks sündis kaks konkureerivat teadlasterühma – novembrist 1987 Rein Otsasoni juhitud Teaduste Akadeemia majandusinstituudi (TA MI) grupp ja jaanuarist 1988 Edgar Savisaare toetajate töörühm, millest hiljem kujunes IME Probleemnõukogu, tegevsekretäriks Liina Tõnisson.

18. novembril Riias Läti iseseisvuspäeva meeleavalduste vältimiseks oli linn miilitsate rõngas, korraldati ka võimude lavastatud miiting “Ameerika imperialistide” vastu.

DETSEMBER:

6. detsembril korraldas Peeter Liivi eestvedamisel Tallinna rohelisi koondav A-klubi meeleavalduse Süda tänava hõlmikpuu kaitseks. Linnaplaneerimisega oleks see ala jäänud ette Lenini puiestee läbimurdele. Üritus toimus tugeva miilitsa kontrolli all, mis muutis enamuse debatist võimatuks. Puu kasvab tänaseni omal kohal, läbimurre on siiani tegemata.

Keskkonnakaitsja Andres Tarand 2009. aastal Süda tänava hõlmikpuu juures. Foto: Pille-Riin Pregel

12. detsembril õnnestus luua Eesti Muinsuskaitse Selts Tallinnas Ametiühingute Majas (Tartus ülikooli aulas asutamine tehti võimatuks), esimeheks Trivimi Velliste, aseesimeesteks Jaan Tamm ja Heno Sarv, auesimeheks Villem Raam. Liikmeid aastavahetuseks ligemale 3000, aasta hiljem 10 000, muinsuskaitseklubisid sündis kohtadel 1988. aasta lõpuks vähemalt 185. Juhatusse kuulusid ka Kalle Eller, Illar Hallaste, Jüri Kuuskemaa, Mart Laar, Mati Laur, Tõnis Lukas, Vello Lõugas, Erki Nuut, Jüri Peets, Ülo Puustak, Veljo Ranniku ja Ott Sandrak. EMS volikogu liikmeteks olid ka Lennart Meri, Siim Kallas, Jaan Kross, Juri Lotman, Valdur Raudvassar, Sulev Vahtre, Heinz Valk, jt.

14. detsembril koostati Moskvas NLKP keskkomitee büroo salajane otsus “natsionalismi ilmingute kohta” Eestis, Lätis ja Leedus, nõudis kohalikelt kommunistidelt vastusamme.

16. detsembril loodi Tartus üliõpilasselts EÜS Sodalicium, millest aasta hiljem sai Eesti Üliõpilaste Selts. EÜS „Sodaliciumi“ asutajaliikmed olid Veiko Berendsen, Indrek Kannik, Margus Kasterpalu, Eerik Kross, Jüri Luik, Meelis Sügis, Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Ülo Veldre ja Marek Strandberg.

26. detsembril loodi Loomingu toimetuses humanitaarselts Wellesto (Doris Kareva, Indrek Hirv, Olev Remsu, Ott Raun jt.)

1987. aasta lõpus ja 1988. aasta alguses ilmusid üleliidulises ajakirjanduses artiklid, milles Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudi teadustöötaja Boriss Kurašvili rääkis vajadusest luua rahvarinne perestroika toetuseks. Esimest korda kirjutas ta sellest ideest ajakirja Sovetskoje Gosudarstvo i Pravo 1987. aasta detsembrinumbris. Kurašvili kuulus Gorbatšovi lähikondlaste sekka, kuigi oligi 1972. aastani töötanud julgeolekuorganites. Tema eeskujuks oli ždanovlik Tšehhoslovakkia Rahvusrinne (Národní fronta), mis allus täielikult kompartei juhtimisele, aga teenima oleks rahvarinded pidanud Gorbatšovi uutmispoliitika eesmärke.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare