Delfi test: Dacia Logan MCV

Daciad tulevad meile Renault’ juhtimisel Rumeeniast. Veel hiljuti poleks enamik inimesi uskunud, et peagi on rumeenlasi täis terve Euroopa. Vähemalt Rumeenias toodetud autode kohta poleks nii arvatud küll. Täna vurab väiksemaid ja suuremaid Loganeid ringi juba massiliselt.

Delfi otsustas uurida, miks see nii on. Kui Renault 1998. a. Dacia ostis, plaaniti sellest teha töökindel kompromissideta säästumudel. Ja nii on ka läinud. Ei saa ütelda, et Dacia ülemäära kena oleks, küll aga äärmiselt praktiline ja lihtne, säästlik ja ruumikas ning kuuldavasti ka tõesti töökindel.

Tõsi — nii lihtsa ülesehitusega sõidukil on kaasajal üsna raske Läänes toodetuna ebakvaliteetne olla. Detailide arv on autos viidud miinimumini, nupud ja valitsad on võimalikult lihtsad, ent ei jäta siiski muljet, nagu need oleks maailma kõige odavamast materjalist tehtud.

Dacia Logan MCV kuulub nüüdeks juba päris suureks paisunud Loganite perekonda. Vähemasti näidatakse pidevalt uusi ideeauto tasemel modifikatsioone, mis Loganist küll maasturi, küll pikapi teinud.

Seal on tõesti väga palju ruumi, nii et kaks teie pea kahemeetrist sõpra mahuvad sinna lahedalt ära. Tagareas on ka kaks suuremat ja kaks väiksemat topsihoidjat, küljeakna avamise võimalus ja isegi privaatne. Kuna MCV salong on üsna pikk, siis esimese ja kolmanda rea omavaheline konversatsioon peab toimuma päris kõvahäälselt.

Meie Teeme Ära 2008 prügikoristusaktsiooni kuueliikmeline tiim tundis end MCVs väga mugavalt. Kuna nädalavahetuseks palju pagasit tarvis polnud, ei häirinud üles tõstetud kolmanda rea istmete tagune pisike pakiruum liialt. Pealegi on MCV lae keskel mahukas paksust, mitteklobisevast plastist riiul.

Tagaustes oleks võinud muidugi samuti sahtlid olla, ent auto lihtsaks disainimine oli need sealt välistanud. Samas leidus lisapanipaiku kinnastele ja prügikottidele auto pakiruumi ustes. Ning taskud esiistmete seljatugedes. Ja kindalaegas, muidugi. Kõik need detailid on tähtsad, sest muid mugavuslikke iseloomujooni autol polegi. On rool, mille sammast reguleerida ei saa, kuid juhiiste liigub õnneks üles alla, tagamaks päris mugava sõiduasendi. Ning on käigukanga pedaalid. Üllatuslikult ka elektriaknad ja konditsioneer. 1,5-liitrine 85-hobujõuline diiselmootor klõbiseb üsna vaikselt ja töötab nii mahuka auto kohta ökonoomselt. Seitset täiskasvanut — või nagu teatas üks salongis MCV mahu mõõdulindiga üle mõõtnud maamees — kaheksat kartulikotti veab Dacia keskmiselt veidi enama kui viie liitriga 100 km kohta.

Tehniliste andmete lehel seisev kiirendusnäitaja 18 sekundit kehtib küll vist maksimaalse lastiga auto kohta. Kahe inimesega jõudsime sajani 14 sekundiga. Kui renaultlik harjumist nõudev sidur välja arvata, siis oli see MCV diisel päris äkiline, kindlasti mitte uimane. Mis oli järjekordne üllatus. Tavaline Logan näeb ehk tõesti veidi niru pisike miinimumsõiduk välja, ent MCV paigutub kitsamasse nišši ja evib seega tugevamat identiteeti. Linnainimene sellist autot ei vaja, küll aga ostetakse neid maapiirkondadesse suisa hulgi. Katuserelingutele pagasiboks ja auto sobiks suurepäraselt pikemateks seltskonnareisideks. Kui keskmine istmerida kokku klappida, on kolmandas reas reisijail ruumi rohkem kui limusiinis! Ning lõpetuseks — testitud Dacia Logan MCV Laureate maksab uuena alla 200.000.- krooni. Selle raha eest ei saa sama mahukat, lollikindlat ja ökonoomset sõidukit naljalt ka järelturult. Nii et kui üldiselt pole mõtekas autot uuena osta, siis Dacia puhul näib olevat. Autol on ka 3-aastane garantii, mis muudab ostuotsust veel julgemakski.