Kai Kisand viitas kolleegide Paul Naaberi ja Pärt Petersoni uurimusele, millest järeldus, et esimese Pfizeri vaktsiinidoosi saamise järel hakkab antikehade hulk organismis tublisti tõusma, jõuab lakke nädal pärast teist doosi ning hakkab seejärel järjest allapoole tulema.

Kusjuures kuus kuud pärast manustamist on need jõudnud umbes samale tasemele, kui peale esimest doosi. Täpselt samale tulemusele jõuti ühes teises uurimistöös Moderna vaktsiini toimet uurides.

„Mis toimub? Toimub see, mis peabki toimuma," sõnas Kai Kisand eile Arstide Liidu korraldatud konverentsil. „Peale nakkustekitaja sissetungi või peale vaktsineerimist tekib kiire lühiealiste B-rakkude paljunemine ja seejärel tekivad kohe lühiajalised plasmarakud, mis toodavad väga suures koguses antikehi, et probleemile võimalikult kiiresti pidurit panna. Aga sellist antikehade toodangut ei ole mõtet organismis üleval hoida."

Kisandi sõnul ohustavad meid koroonaviiruse kõrval ju ka teised haigusetekitajad ja meil peab olema ruumi ka uutele B-rakkudele ja uutele plasmarakkudele.

„Ei ole mõtet üleval hoida kogu aeg sellist kogust antikehi, sellist hulka plasmarakke, mis toodavad meeletustes kogustes antikehi. Vastasel juhul me lõppude-lõpuks lihtsalt plahvataksime. Meil poleks kuskile neid antikehi ja neid plasmarakke panna," sõnas ta.

Antikehade hulga vähenemine ei tähenda aga seda, et inimese võime haigusetekitajale vastu seista kaob.

„Osa jagunenud B-rakkudest muutub aga mälu-B-rakkudeks ja need tagavad juba palju pikemaajalise kaitse, mis siis, et nad kogu aeg meeletus koguses antikehi ei tooda. „Kui viirus uuesti tuleb, siis aktiveeritakse juba mälu-B-rakud, toimub jällegi nende diferentseerumine plasmarakkudeks ja antikehade tootmine ning kujuneb välja pikaealine plasmarakk, mis poeb peitu luuüdisse ja vaikselt seal tiksub."

Neutraliseerivad antikehad teatavasti takistavad viiruse osakestel seonduda inimrakkude retseptoritele ja neid nakatada. Ent nad ei paku kiiret esmast kaitset ülemistes hingamisteedes, kuna antikehad ei jõuda nende pinnale limaskestadele epiteelrakkude peale. Seega pakuvadki praegu kasutusel olevad vaktsiinid kaitset hilisema raske haigestumise eest. Küll aga on juba arendusjärgus IgA antikehi sisaldavad vaktsiinid, mis ongi mõeldud pihustamiseks hingamisteedele, mitte süstimiseks.

Parim vaktsiin on Moderna

Kai Kisand rääkis ka sellest, et nii immuunsus- kui antikehade uuringud näitavad, et mRNA vaktsiinid tekitavad tugevama immunvastuse ja pakuvad ka paremat kaitset infektsioonide eest.

Eestis on teatavasti olnud peamiselt kasutusel kaks mRNA vaktsiini, nendeks on Pfizeri (teadusliku nimega BNT162b2) ja Moderna (mRNA 1273) vaktsiinid. Lisaks pärdikute adenoviiruse baasil tehtud niinimetatud vektorvaktsiine AstraZenecalt (ChAdOx1 nCoV-19) ja Janssenilt (Ad.26.COV2.S).

Kõigi vaktsiinide mõte on viia organismi ajutiselt koroonaviiruse ogavalgu järjestus, mille põhjal immuunsüsteem saab tekitada immunvastuse.

Kai Kisandi sõnul on täna teadlaste seas levinuim arvamus seejuures, et Moderna vaktsiin tekitab tugevama immuunvastuse ja efektiivseima kaitse kui Pfizeri vaktsiin. „Põhjused võvad olla erinevad, näiteks lipiidi nanopartikkel on pisut erinev," sõnas ta.

Kisand ütles, et kui kasutada kahte adenoviiruse baasil tehtud vaktsiinidoosi, siis tõenäoliselt see teine doos ei ole enam nii efektiivne, kuna tekivad antikehad ka viirusvektori vastu ning need neutraliseerivad selle teise doosi väga kergesti ära.

„Kõige võimsama immuunvastuse annab tänaste teadmiste kohaselt kombineeritud vaktsineerimine, kus kõige pealt on saadud AstaZeneca vaktsiini ja selle otsa teise doosina Pfizeri vaktsiini," märkis Kisand. „Sellel on ka immunoloogiline seletus: ogavalgu järjestused nendes vaktsiinides on pisut erinevad ja immunsüsteemile meeldib, kui ta näeb seda antigeeni pisut erinevad vormis - see võib stimuleerida veelgi kvaliteetsemat ja veelgi tugevamat immuunvastust."

„Need võiksid rõõmustada, kes on AstraZenecat alla saanud ja kellel paistab olevat võimalus saada mRNA vaktsiini tõhustusdoosi," märkis professor.