ÜLEVAADE | Eestimaa rannikukaitse läbi aja – Nikolai II korraldustest teise iseseisvuseni
(9)
Esimese maailmasõja ajal laiutas Balti mere idakaldal ja Eesti alal Vene keisririik. Vene-Jaapani sõjas juhtunu, Port Arturi kogemus, pani Venemaa oma kaitseplaane ümber vaatama ja tsaaririigi pealinna kaitseks otsustati rajada erinevatest liinidest koosnev süsteem, kirjutab ajakiri Kaitse kodu!
Pealegi kujunes Läänemerel Venemaale uueks ohuks Saksa keisririik, kes Briti impeeriumi eeskujul arendas jõudsalt merejõude.
1907. aastal alustati Nikolai II korraldusel Soome lahe kaitsekava väljatöötamist, mis kasutas ära Soome ja Eesti rannikujoone isepärasusi.1 Sündis Peeter Suure nime kandnud gigantne merekindluste süsteem.
Pilguheit ajalukku
Peeter Suure merekindluse ülesanne oli rannikukaitse ehk kindla maa-ala kaitse merelt tuleva ohu vastu. Tolle aja merekindlused sarnanesid paljuski lahingulaevadega, sest nad sisaldasid samasuguseid üksusi: suurtükid, tulejuhtimispunktid, sidepidamisjaam, laskemoonalaod, meeskonnaruumid.
Erinevalt laevadest sai maismaal need üksused hajutada suurele territooriumile, mis tabamuse korral välistas nende täieliku hävimise. Maismaa eelis laevastiku ees oli ka võimalus ehitada tugevamaid rajatisi, mis olid odavamad ja mida sai paremini maskeerida.
Merekindluste suurtükkidel on ettevalmistatud laskesektorid ning erinevalt laevadest ei mõjuta neid ka lained.2
Rannakaitsepatareidel on koduväljaku eelistest hoolimata siiski ka mitmeid nõrkusi, näiteks on nad statsionaarsed ja maismaa poolt haavatavad, sest kahurid on ju suunatud merele.
Merekindluste plaani täieliku õnnestumise korral loodeti vältida dessante Liivi lahes, Eesti läänesaartel, Muhu väinas ja Põhjalahes. Rohkemal või vähemal määral oleksid olnud kaitstud Soome lahe rannikualad ning sadamad Tallinnas ja Helsingis.3
Kaitse edukus oleks tulnud sünergiast rannikukaitsepatareide, Balti laevastiku, miiniväljade ja maarinde vahel. Selliselt üles ehitatud süsteem oleks pidanud kaitsma Peterburi linna ning hoidma lahti laevateed Läänemerele.
1917. aasta sügiseks jäi mastaapne Peterburi kaitsesüsteem lõpetamata, sest Saksa keisririik sooritas meredessandid Lääne-Eesti saartele. Muhu väina kindlustatud positsioonil oli 65 kahurit, kaks soomuslaeva ja miiniväljad Saksa eskaadri vastu, mis koosnes kokku kümnest lahingulaevast.
Kokku oli kahurite arvus seitsmekordne ülekaal, aga Saksamaa ei suutnud oma suurtükitulega rannikukaitsepatareisid hävitada, seega suurtükipatareide hävitamiseks pakkus parimaid võimalusi just meredessant.4
Sakslaste edu põhjus oli Vene sõjaväe demoraliseeritus, mistõttu maandati minimaalse vastupanuga Tagalahes ja Pammanas kaks dessanti. Tulemusena hõivati Saaremaa ja Muhumaa vähem kui nädalaga.5
1918. aasta veebruaris jõudsid sakslased Mandri-Eestisse ja taganevad Vene väed lasid õhku Tallinna ümbruse rannikukaitsepatareid samamoodi, nagu nad olid teinud saartelt lahkudes.
Saksa armee varises kokku veel sama aasta sügisel ja Eestist lahkudes lõhkusid nad ära ka need patareid, mis olid venelastest terveks jäänud.6
Sellel lühikesel perioodil pidas Saksamaa oluliseks mehitada suurtükipatareid ja keerata need idasuunda, seega Aegnat peeti asukoha poolest olulisemaks kui Naissaart. Mõlemale saarele määratud garnisoni ülesanne oli riivistada sissepääs Tallinna lahte.7
Novembris alustasid bolševikud sissetungi ja algas Eesti Vabadussõda. Ajutisel Valitsusel olid käed tööd täis ja tekkinud kaoses prooviti luua üht organisatsiooni, mis tegeleks rannikukaitse ja patareide lahingukorda seadmisega. Alates 16. maist 1919. aastal anti kõik patareid merejõudude juhataja alluvusse.8
Veidi varem, 1919. aasta 13. jaanuaril presenteeris Konstantin Päts koos sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneriga Soomele kava, mille kohaselt oleks saanud Soome lahe sulgeda Punalipulise Balti laevastiku eest.
Plaan oli ära kasutada Peeter Suure merekindlust ja kaitseliini Porkkala-Tallinna vahel. Sellel liinil Naissaare ja Mäkiluoto vahel on 36 kilomeetrit merd, mille sai sulgeda miinidega ja katta mõlemalt rannikult suurtükitulega. Idee oli ju hea, aga kahjuks koostöö Soomega seekord veel ei alanud.9
Juba Vabadussõja ajal alustati rannikukaitse loomist ja nüüd tuli pöörata fookus läänesuunalt idasuunda. 1920. aastate lõpus nähti vaenlase tegevussuundade ja eesmärkidena Tallinna pommitamist merelt ja pärast merekindluste hävitamist pealinna vallutamist dessandiga merelt.
Ohtudena nähti dessante Eesti põhjarannikul Narva, Kunda, Hara, Käsmu, Kolga lahe ja Paldiski juures. Arvati, et suurem osa laevastikust ründab Tallinna ja väiksem osa toetab maaoperatsioone paremalt tiivalt. Kardeti, et vastane blokeerib mereranniku ja lõikab sellega läbi Tallinna ühendusteed läänega.10
Merekindluste moderniseerimisega tegeldi kogu sõdadevahelise aja. Aastatel 1919 kuni 1930 kulus ainuüksi Naissaare kindluse taastamiseks, ümberehitamiseks ja relvastamiseks üle 1,2 miljoni krooni.11
1926. aastast tihenes koostöö Soomega12, millest arenes välja plaan sõja puhkemise korral sulgeda Punalipuline Balti laevastik Soome lahte. Plaan nägi ette miinivälju Soome ja Eesti vahel, mida oleksid katnud suurtükikahurid rannikult ja allveelaevad, mis oleksid jahtinud läbipääsenuid.
Soome ei soovinud näha endast lõuna pool Nõukogude Liitu, seega oli Eesti aitamine strateegiline ja kaalutletud otsus. Soome ja Eesti vaheline ulatuslik koostöö hõlmas luureinfo, hariduse ja tehnika jagamist ning ühist plaani, millega oleks seatud Peterburi mereblokaadi alla.13
Rannikusõjapidamine on kahesuunaline
Kahe maailmasõja vahel võttis Eesti vaevaks arendada rannikukaitset ja tegi seda nii hästi, kui oskas. Hoolimata vähestest ressurssidest investeeriti palju ja otsiti võimalusi koostööks.
Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise leping 1939. aastal nullis kogu Eesti rajatud rannikukaitse süsteemi.14 Esimese Eesti Vabariigi ajal arendati kaitsejõude rannikuriigile omaselt, kus sõjaline kaitse merel on sama oluline kui maal ja õhus. Mõisteti, et Eestimaa on geograafiliselt mereriik, sest maismaapiiri on rannikupiirist oluliselt vähem.
Rannikusõjapidamine on kahesuunaline: maalt merele ja merelt maale. Rannikukaitse omakorda on kaitse rünnakute eest merelt ja selle kaitse moodustavad laevastikud, rannikukaitsepatareid, meremiinid ning rannikukaitseks määratud maa- ja õhuväed.
Peamine ülesanne on vastast heidutada, takistada vastase tungimist merealasse ning selle kasutamist näiteks maabumiseks.15 Rannikumereväge väikeses riigis, nagu seda on Eesti, ei tuleks kujundada suurte mereväeriikide järgi, vaid keskkonnaga kohandades, sest ookeanimerevägedel on teistsugune struktuur ja ülesanded.16
Taani kaitseväe juhataja admiral Tim Sloth Jørgenseni sõnul koosneb rannikusõjapidamine keskkonnaga integreeritud kihtidest, et tagada kaitse sügavus. Välimine kiht on konventsionaalsed allveelaevad, järgmine kiht on koordineeritud õhulöögid ja raketirünnakud maalt ning merelt. Sellele järgnev kiht on defensiivsed miinitõkked ja suurtükid koos maaväe üksustega.17
Esimesel iseseisvusajal oli rannikukaitse tagatud mere- ja maajõududega. Õhujõudude kiht jäi rannikukaitses tagaplaanile, sest piiratud ressursid ei võimaldanud kõike korraga saavutada. Tänapäevasel Eestil tuleb arvestada, et rannik ja suur hulk lahtesid soodustavad dessantoperatsioone. Eesti pealinn asub mere ääres ning meritsi toimub sidepidamine, varustamine ja koostöö sõbralike riikidega.18
Eesti Vabariigile on Läänemere piirkonnas praegu ainus tõenäoline oht Venemaa Föderatsioon, kellega jagatakse maismaapiiri. Meritsi oleme justkui Kaliningradi ja Peterburi vahel.
Venemaa agressiivne välispoliitika, mille eredamad näited on 2008. aasta Gruusia konflikt ja 2014. aasta Ukraina kriis, näitavad impeeriumimeelset suhtumist. Balti riigid omavad Venemaale strateegilist tähtsust ning Vene-NATO konflikti korral võib Balti riikide hõivamine olla sundkäik.
Venemaa siinsete sõjaliste tegevuste põhilisteks eesmärkideks on nihutada õhukaitse „vihmavarju“ läände, vähendada NATO õhu- ja mereseiret, leida baase oma mere- ja õhujõudude toetuseks ning tõkestada Balti riikide territooriumi kasutamist sillapeana Venemaa vastu.19
Punalipulisel Balti laevastikul on arvestatav dessandivõime eesotsas Ropucha klassi dessantlaevaga, mis mahutab 10 tanki ja 340 võitlejat.20 Eduka dessandi üks komponent on üllatusmoment, mida on kerge saavutada, kui teisel poolel puuduvad mereseirega tegelevad rannikukaitseüksused. Hea näide strateegilise taseme üllatusmomendist on Krimmi annekteerimine.
Teisel iseseisvusajal, erinevalt esimesest, oleme kaitsevõime arendamises rõhku pannud kõikjale mujale kui rannakaitsevõimele. Väikese riigina oleme peaaegu alati olukorras, kus kõike korraga ei saa.
Praegu on meie rannikukaitse peaaegu olematu, mistõttu rannikukaitsesüsteemi loomisel tuleks alustada vundamendist ehk mereseirest ja pealveetõrjest.
Rannikukaitse ei ole omaette meresõjapidamise valdkond, vaid nende kombinatsioon: peamiselt pealveetõrje, millele lisanduvad õhu- ja allveelaevatõrje, miinisõda ja elektrooniline võitlus.21 Selle kombineeritud võime puudumisel on üsna tõenäoline, et vastane valib rünnakuks just selle koha.
Allikad/viited
1 Gustavson, Heino (1993). Merekindlused Eestis 1913–1940, Tallinn: Olion, lk 3–5.
2 Maasikrand, Mikk (2013). Eesti rannakaitse võimekus 1939. aastal, Tartu Ülikool, lk 22–24.
3 Gustavson (1993). lk 6–7.
4 Maasikrand (2013), lk 24.
5 Gustavson (1993), lk 13.
6 Õun, Mati (2018). Eesti vabariigi merekindlused ja nende suurtükid, Tallinn, lk 7.
7 Gustavson (1993), lk 78–79.
8 Gustavson (1993), lk 80.
9 Leskinen, Jari (2000), Vendade riigisaladus, Sinisukk, lk 19–20.
10 Salo, Urmas. 2004. Eesti sõjaline planeerimine. –Sõja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tarvel, E; Tannberg, T. Tallinn: S-keskus, lk 159.
11 Gustavson (1993), lk 89.
12 Leskinen (2000), lk 32–33.
13 Leskinen (2000), lk 17, 62, 79
14 Tarvel, Enn (2004) Sõja ja rahu vahel. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani, lk 371.
15 Laanemets, Ott, Laanetu Liivo (2014). Meresõda, KVÜÕA, lk 209–210.
16 Till, Geoffrey (2012). Merevõim, Tallinn, lk 133.
17 Laanemets, Ott (2015). Rannikukaitse, Sõdur, nr 1, KVPS, lk 20–23.
18 Randviir, Ingemar (2014). Eesti rannakaitse areng aastatel 1920-–1939, KVÜÕA, lk 11.
19 Hakman, Ivo (2015). Merekaitseliit, Tallinn, lk 158.
20 https://en.wikipedia.org/wiki/Ropucha-class_landing_ship
21 Laanemets, Ott, Laanetu, Liivo (2014). Meresõda, KVÜÕA, lk 209.
