Minu aastane keskmine läbisõit Eestis jääb 15 000 kilomeetri kanti ja valdava osa sellest moodustab maanteel kulgemine punktist A punkti B. Põhilised sõidusuunad on Tallinn-Tartu, Tallinn-Virtsu, Tallinn-Narva. Ent piisab ka Tallinn-Keila teelõigust, et mõista kui viletsad on meil lood liikluskultuuriga suurematel teedel.

Suur osa maanteel ette tulevatest probleemolukordadest on sarnased linnaliiklusele: autojuhid ei viitsi paarida nutiseadmeid, vaheletrügimine on inimõigus ja teeääri koristavad haldjad ja päkapikud, mistap kõik, mis autos üleliigne, võib aknast välja lennata. Lisaks on rida ohtlikke käitumismustreid, mis asulas väikestel kiirustel ehk nii palju tüli ei teekski, maanteel aga osutuvad eluohtlikeks.

Pimekurdid egoistid ja traktoristid roolis

Pole vahet, kas pimekurt istub mosse, moodsa linnamaasturi, sitapüti või traktori roolis: tal on kindel agenda ja esmärk jõuda igal juhul ja igal kiirusel sihtkohta.

Mis sellest, et suured põllumajandusmasinad ei peaks ega tohiks tipptunnil maanteel roomata, purgimismasina juht võiks tahavaatepeeglisse vaadata ning kõva kuulmise ja kehva nägemisega papid-mammid võiksid tõdeda, et on aeg autovõtmed varna riputada – nad liiguvad siiski! Suurel maanteel, kasvatades enda taha liiklusraevus järjekorda.

Räägime kaherajalisest maanteest, mida on kõige rohkem ning kus möödasõit on nagu vene rulett. Venimisest vaevatud raevus autojuht võib möödasõidumanöövri ette võtta piiripealsetes tingimustes, ja kui läheb tema, on tal ka järgijaid, kellele tundub, et ju siis on turvaline kui üks juba ees teeb.

Ma olen näinud kümneid üliohtlikke möödasõite; olnud ise rollis, kus pean tõmbama välgukiirusel teeserva või järsult pidurdama ning minu taga peavad äkiliselt piduripedaali sõtkuma veel mitmed autojuhid. See ei ole OK, see on ohtlik, ja kui lähebki õnneks, siis sapsud värisevad ehmatusest veel tükk aega. Jälle peotäis närvirakke, mis kunagi ei taastu…

Ei, me ei saa nõuda, et kõik autojuhid veniksid traktori, sitapüti või pimekurdi papi tempos. Papile ilmselt aitaks kui öelda, et tema kiirabibrigaad ei jõua kunagi kohale kui temasugused maanteid ummistavad. Traktoristidega on keerulisem: põld tahab harimist, hein pallitamist. Ja tahavaatepeegel paika sättimist, et sinna aeg-ajalt heita pilk ning taha kogunenud järjekord viisakalt mööda lasta.

Kiiruskaameraga hirmutatakse kodudes lapsi!

Jah, me kõik oleme selles olukorras ju olnud: roomanud 50-60 km/h kiiruskaamerast mööda, sest eessõitjatest keegi hirmutab sellega kodus ilmselt lapsi. “Kui sa putru ära ei söö, tuleb kiiruskaamera ja teeb sulle trahvi!”

Palun selgitage mulle keegi, miks on vaja kiiruskaamera lähenedes sõidukiirus nullilähedaseks viia? Kas poleks lihtsam (ja ohutum) sõitagi õige kiirusega, ja mitte tekitada pundart kaamera läheduses!?

Liiklusmärgid 50, 70, 90 on kaugele näha. Liiklusseadus ütleb, et märgi juures peab kiirus olema vastav, see ei ütle, et lendad 50 alasse sisse 100 km/h ja siis pidurdad järsult või pidurdad kui kiiruskaamerat näed.

Uuematel autodel on peal süsteem, mis loeb märke ning korrigeerib kiiruse vastavaks. Minu Berlinks näiteks on nii seadistatud, et pakub aegsasti võimaluse ühe nupuliigutusega sõidukiirus vastavaks sättida. Isegi kui ma ei kasuta ühtegi sõiduabi, siis näen ma kiirusepiirangu märki ja tõstan jala gaasipedaalilt. Ah õige, meil on ju teed täis pimekurte… ja kiiruskaamera kapp on piisavalt kobakas, et seda karta, tõesti-tõesti…

“Kui sa kohe jalga gaasipedaalilt ei tõsta, tuleb kiiruskaamera ja teeb sulle trahvi” – lisaks võiks olla ka “Kui sa liiklust oma ootamatu roomamisega häirid, tuleb kiiruskaamera ja võtab juhiloa ära.” Lõpetage nõksutamine!

Lahendus on lihtne: seadusemuudatus, mis lubaks kasutusele võtta keskmist kiirust jälgivad kaamerad. Siis ei oleks kaamera juures peatumisest enam abi, teelõik tulebki läbida lubatud kiirusel, et rahakotis tuul ei uluks.

Rekade mõõduvõtt: uus maanteevõidusõidu trend

Teate neid suuri rekasid, mille kiiruspiirang on 90 km/h? Sõidavad üldjuhul 93-94 km/h. Nüüd kujutage ette, et maanteel sõidab 5-6 täishaagisega rekat järjestikku. Ja aeg-ajalt vahetavad nad “juhtoinast”, mis tähendab, et üks reka peab tegema möödasõidumanöövri ja asuma autorongi etteotsa.