Uurisin neilt [mõni aeg enne Iraaki-minekut], kuidas kulgevad Kaitseliidu väekaitserühma NMI ESTGUARD 4 ettevalmistused ning millised on nende ootused seoses eelseisva missiooniga, kirjutab ajakiri Kaitse kodu!

Leitnant Sven Luik, olete ESTGUARD 4 rühmaülem, mis on selle väekaitserühma ülesanne missioonil?

Sven Luik: NATO missioon Iraagis nõustab ja toetab Iraagi julgeolekujõudusid, et Iraagi armee, politsei ja ministeeriumid oleksid ise suutelised oma riiki kaitsma.

Missioon loodi 2018. aasta oktoobris, selle suurus on 500 kaitseväelast, sh instruktorid, nõunikud ja toetav personal nii NATO kui ka partnerriikidest, sh Austraaliast, Soomest ja Rootsist.

Väekaitserühma ESTGUARD 4 ülesandeks on missioonil teenivate isikute julgestamine ja eskort nende külastatavatele objektidele, samuti objektide julgestamine.“

Kas missioonile minna soovijaid oli palju ja mille põhjal valik tehti?

„Valik tehti katsete tulemuste põhjal. Sooviavalduse ühineda ESTGUARD 4 rühmaga esitas paarsada inimest, malevate eelselekteerimise alusel kutsuti veidi üle saja kaitseliitlase katsetele, mille sisuks oli üldfüüsiline test, automaadi test 3, patrullharjutus, inglise keele test ja vestlus.“

Palun rääkige katsetest natuke lähemalt. Milliseid tegevusi ja kandidaatide iseloomuomadusi te soorituste ajal hindasite?

„Katsete päevad algasid üldfüüsilise testiga. Võitlejatel tuli aja peale teha kätekõverdusi, kõhulihaseid ning joosta 3200 meetrit. NATO testile järgnes automaadi testi 3 ettevalmistus, kus jaoülemad said laskekäsud koos sihtmärkide paigutusskeemiga ning ülesande vajalik rada üles panna.

Raja püstitamiseks ja riiete vahetamiseks andsime taotluslikult liiga vähe aega, et jälgida, kuidas jaoülema kandidaadid mobiliseerivad enda jaoks võõraid kaasvõitlejaid ja kuidas tööd organiseeritakse: kas küsitakse aega juurde ning milline on võitlejate üleüldine motiveeritus, kes võtab initsiatiivi ja kes peidab end nurka.

Automaadi testi 3 põhieesmärk oli eelkõige näha võitleja relvakäsitlust, kuid samas näitas see ära ka palju muud olulist, sealhulgas seda, kui vastuvõtlik on võitleja muutustele või erisustele väljaõppes, kuidas ta vastu võtab ja talub kriitikat ning kuidas jaoülema kandidaadid suudavad õpetada ja juhtida.

Selle kõige nägemiseks modifitseerisime testi ja tõime sisse paar väikest muudatust. Jaoülema kandidaadid pidid juhtkonna ja instruktorite pilgu all läbi viima testi tutvustava tunni.

Relvatest tehtud, lasin jaoülematel enda ümber ringkaitse võtta ning andsin kiire lahingukäsu. Võitlejad said teada, et 15 minutit pärast käsu lõppu tuleb neil välja liikuda.

Patrullharjutus oli mõeldud eelkõige jaoülemate ja meeskonna ülemate testimiseks – tahtsime näha, kuidas kandidaat viib läbi ettevalmistused ülesande täitmiseks, kas ja kui põhjalikult antakse käsk, mis vahendeid juurde küsitakse. Patrullharjutuse tulemuseks saime üsna hea pildi ülema omadustest ja juhtimisstiilist.

Päeva lõpetasid individuaalsed vestlused. Võitleja pidi vastama kokku 17 küsimusele, mis andsid ülevaate tema reaalsest valmisolekust, taustast ja isikuomadustest, sealhulgas huumorimeelest.

Leian, et vestlus oli katsete üks olulisemaid komponente, kuid samas ka kõige ajamahukam ning keerulisem, sest ülesanne oli 20 minutiga, mille sisse kuulus ka aeg omavaheliseks aruteluks, inimest võimalikult hästi tundma õppida.“

Kuidas on kulgenud senine ettevalmistus missiooniks? Kas COVID-19 on mõjutanud ka teie üksuse väljaõpet?

„Olen senise ettevalmistusega rahul. Oleme läbinud jalaväe väljaõppe planeeritud mahus ja jõudnud minimaalset aega arvestades heale tasemele. Veebruaris oli meil missiooni eriala allüksuse kursus (MEAK), kus õppisime teemas väga kogenud instruktorite käe all ja saime tugeva baasi. Kahjuks MEAK lõpus jõudis COVID-19 ka meieni ning olin sunnitud väljaõppe kaheks nädalaks peatama.“

Tõnu Nurk, Arvi Roosi ja Sven Eric Tamme – olete treeninud teiste meestega juba ligi neli kuud, kuidas senine aeg on möödunud ning kuidas on läinud meeskonna ühtesulandumine?

Tõnu Nurk: „Aeg on läinud väga kiiresti, väljaõpe on huvitav ja uusi teadmisi jagub. Ka meeskond töötab koos hästi – minu pooljaos on inimesed, kes suhtuvad väljaõppesse väga tõsiselt ja võtavad sellest maksimumi. Mehed on väga erineva taustaga, aga tänu ühisele huvile moodustame hea ja tugeva meeskonna. Nädala sees elame kõik koos kasarmus ning jututeemasid jagub peale väljaõppe teisigi.“

Arvi Roosi: „Minu arvates on treening olnud väga sujuv, põnev ja intensiivne, nii nagu loodetud. Siiani pole pidanud pettuma (muigab). 24 tundi jõusaal ja siis vahepeal veel cardio’t.

Isiksustena oleme kõik väga erinevad, kuid siin on see kaitseliitlase võlu – me tahame seda teha ja seetõttu klapime hästi. Need inimesed, kes meid kokku panid, oskasid seda väga hästi teha – meil on kõigiga väga sujuv koostöö.“

Sven Eric Tamme: „Algus oli nagu ajateenistuses – inimesed tulid üle Eesti kokku ja neid pandi koos töötama. Meie jaol on ühtesulandumine läinud hästi.“

Mis on teie arvates ühtse meeskonna saladus?

T. N.: „Ühine huvi ja eesmärk.“

A. R.: „Usaldus ja suhtlemine – kui ei usaldata, siis ei suhelda ja kui ei suhelda, ei tule ka murekohad välja.“

S. E. T.: „Kõik algab usaldusest ja koostööst.“

Kas olete kursis, milline olukord on praegu Iraagis ning kas see teid ka hirmutab?

A. R.: „Ikka olen kursis, aga miks see peaks hirmutama? See ju samasugune nagu mujal, kus on temperamentsed inimesed. Kartus on ikka, aga hirmu ei tohi tunda, sest kui sa seda tunned, hakkad sa paanitsema ja siis tekivad absurdsed olukorrad, mille sa ise esile kutsud. Aga kartma peab, kui sa ei karda, siis oled hooletu. Sellepärast ma ütlengi, et ma parem ei mõtle sellele, sest kui hakkad mõtlema, siis tekitad endale liigse stressi.“

T. N.: „Kui sa kuuled kedagi, kes ütleb, et ta ei karda üldse, siis mina pigem kardan sellise inimestega missioonile minna, sest ta on teinekord natuke uljas ja kui tal puudub alalhoiuinstinkt, on sellise inimesega hästi keeruline.“

S. E. T.: (muigab) „Elu on seiklus ja seiklema peab. See on nagu turismireis – piirid on praegu kinni ja mida veel paremat teha? Liivane rand ja kaitseliitlased puhkavad Iraagis.“

.

Mida arvasid lähedased, kui tegite neile teatavaks, et nüüd on minek?

T. N.: „Päris nii ei olnud, et tulin sellise uudisega koju. Missioonile mineku otsus sündis ikka perega koos. Ega keegi rõõmust lakke ei hüppa, aga usun, et on olnud piisavalt pikk aeg harjumiseks.“

A. R.: „Selline uudis mõjus kõigile erinevalt, mõni oli pahur, mõni rõõmus, solvunud või mures, kuid üldises pildis olid kõik rõõmsad selle üle, et ma midagi sellist teen. Aga muidugi pean ütlema, et niikaua kui ma lennukis ei ole, ei ole ma veel kuhugi läinud.“

S. E. T.: „Isa teadis juba ammu, aga ema sai hiljem teada ning on sellele suhteliselt vastu.“

Mida arvas tööandja?

A. R.: „Kui mul tuli see idee, siis sära silmis oli suurem ja tööandja ütles, et on ainult üks kriteerium – kui ma seal missioonil ära käin, tuleb tööle tagasi tulla. Aga muidugi üks tõsisem jutuajamine oli ka. Me keegi ei tea praegust olukorda ja mis aasta pärast juhtub. Kui ettevõte ühel hetkel lõpetab tegevuse, siis mul ei olegi kuhugi minna.“

T. N.: (Võtab sõnajärje üle) „Jah, sellist sajaprotsendilist kindlust ei ole kellelgi. Minul on täpselt samamoodi – tööandja on öelnud, et tule iga kell tagasi.“

S. E. T: (muigab) „Selle kohta ütleks, et asfalteerijad tulevad ja lähevad.“

Milliste ootustega lähete missioonile?

T. N.: „Aktiivsetel Kaitseliidu liikmetel, nagu meie siin, on huvi missioonide vastu ikka olemas. Mina lähen selleks, et saada uusi kogemusi.“

A. R.: Natuke raske on sellele küsimusele vastata. Tahaks öelda, et lähen selleks, et kogeda seda, mida ma olen pikalt õppinud, aga ütleme ausalt – ega ei tahaks küll. Missioonile minnakse ikka selleks, et saada uusi kogemusi.“

T. N.: (muigab) „Raskel koroonaajal saab minna soojamaareisile.“

A.R: (üsna tõsise näoga) „Jah, kõige tähtsam asi – pruuniks teiseks juuniks!“

LISATEAVE: KES ON KES?

Tõnu Nurk on Järva maleva tegevliige. Mehe sõnul on ta Kaitseliitu panustanud 2007. aastast – toona toimus Raplas võidupüha paraad ning kuna mehi rivis nappis, tõi Tõnu elukaaslane talle vormi ja sundis marssima. Hiljem leidis ta endale sobivaid õppusi ja üritusi, millest osa võtta.

Ametlikult liitus Tõnu Kaitseliidu Järva malevaga 2013. aastal, sest soovis minna Põrgupõhja retkele, milles võisid osaleda vaid tegevliikmed.

Enne ESTGUARD 4 rühmaga ühinemist töötas ta ehitusvaldkonnas Soomes. Kogu vaba aeg kulub mehe sõnul perele ja lastele, kuid aeg-ajalt õnnestub osaleda ka Kaitseliidu õppustel ja tegeleda puidutööga. Tõnu on käinud viiel Afganistani missioonil. ESTGUARD 4 rühmas on tema ametikohaks pooljaoülem.

Arvi Roosi on Sakala maleva tegevliige. Kaitseliiduga liitus ta enne sõjaväge, 1999. aastal. Mehe sõnul sai ta esimesest hetkest aru, et see on midagi, mis talle meeldib – ikkagi Eesti eest.

Enne ESTGUARD 4 rühmaga ühinemist töötas ta kliendihaldurina firmas, mis müüb tööstusvärve. Vaba aega sisustab mees erinevate spordialadega nagu rattasõit, jooksmine, ujumine, samuti jahilkäimisega. Kuivõrd väljaõppe ajal on metsas olemist piisavalt, veedab Arvi praegu oma vaba aja lastega. ESTGUARD 4 rühmas on tema ametikohaks jao meedik.

Sven Eric Tamme liitus Kaitseliidu Järva malevaga 2018. aastal. Enne ESTGUARD 4 rühmaga ühinemist töötas ta teedeehituse valdkonnas. Vabal ajal meeldib talle sõita mootorrattaga ning tegeleda spordiga. ESTGUARD 4 rühmas on tema ametikohaks kuulipildur.

Sven Luik on Lääne maleva tegevliige. Kaitseliiduga liitus ta peale ajateenistust 2012. aastal, kuigi esimesed kokkupuuted organisatsiooniga olid juba põhikoolis.

Liitumist Kaitseliiduga põhjendab Sven sellega, et ajateenistuses hakkas talle väga meeldima kaitseväeline kord ja struktuur, kus igal võitlejal on väga selged ülesanded. Armastus organisatsiooni vastu on kasvanud koos uute proovikividega ja võimalustega, mis Kaitseliit oma liikmetele arenemiseks pakub, samuti koos austusega isikkoosseisu vastu, kes panustab riigikaitsesse oma kõige kallimat ressurssi – aega. Sveni hobideks on töö, kalapüük, ehitamine ja fotograafia.

Enne ESTGUARD 4 oli ta Lääne malevas kompaniiülema ametikohal. Ta on ESTGUARD 4 rühmaülem.