Teadlased on ammu seisnud mõistatuse ees — muistsed kivistised viitavad tungivalt võimalusele, et Lõuna-Ameerikast pärit loomad elasid kunagi Kesk-Ameerika ranniku lähedal Antillide saartel... aga kuidas nad üle mere said?

Värske uurimus annab mõista, et liigid võisid sinna rännata mööda maismaa-massiive, mis on nüüdseks ammugi ookeanipõue vajunud.

See tähendab, et tektooniliste laamade liikumine ning liustike laienemine ja kahanemine miljonite aastate vältel võis anda metsloomadele võimaluse rändamiseks.

"Kariibi laama kirdeservas paiknevaid Kariibi mere saari, sh Suuri ja Väikseid Antille peetakse saarelise elurikkuse olulisemateks keskusteks," kirjutavad uurijad. "Hoolimata aastakümneid väldanud uuringutest on selle hämmastava elurikkuse fülogeneetiline päritolu ja biogeograafia jäänud tänini vastuoluliseks."

Töörühm mudeldas 40 miljoni aasta jagu tektooniliste plaatide liikumist Suurte Antillide, Väikeste Antillide ja Avesi seljandiku (ingl Aves Ridge) nimelise allveemäestiku vahelises piirkonnas, näidates, kuidas maismaa-massiivid võisid seal kujuneda ja uuesti laguneda.

Taoliste arhipelaagide ja "megasaarte" tekkimist ja kadumist pidid mõjutama ka merepinna tõus ja langus, mida suunas liustike sulamine — protsess, mida teadlased mudeldasid 1,5 miljoni aastase pikkuse perioodi jagu.

Kalkulatsioonides võtsid nad arvesse piirkonnas viimase 40 aasta vältel kogutud seismilisi andmeid, nagu ka saarte praegust geograafiat. Tingimusi õnnestus mudeldada ajas tagasi eotseeni ajastikuni ning sobitada saarte rannajooned perioodiga, mil nood tõenäoliselt merest kerkisid.

"Taolised kerkimisperioodid võisid soodustada episoodiliste megasaarte ja ebapüsivate maismaaühenduste kujunemist Suurte Antillide, Väikeste Antillide ja Avesi seljandiku põhjaosa (praeguse Saba Banki atolli) vahel. Pleistotseeni ajastikul tekkisid arhipelaagid ja megasaared jääaegsete maksimumide vältel korduvalt," kirjutavad uurijad.

Sedasorti maismaasillad, mis püsivad miljoneid aastaid ja kaovad seejärel taas miljoniteks aastateks, on tavalisemad, kui võiks arvata. Näiteks oli sarnane ühendus kunagi olemas Venemaa ja Kanada vahel, samuti Ühendkuningriigi ja ülejäänud Euroopa mandri vahel.

Ehkki võimalust, et Antillide piirkonnas eksisteerisid minevikus maismaa-massiivid, on välja pakutud varemgi, pole keegi piirkonda seni sama põhjalikult luubi alla võtnud.

Tulevikus soovivad uurimuse autorid samu tehnikaid kasutada olemasolevate mudelite laiendamiseks lõuna suunas ja kogu Kariibi laama katmiseks.

Enne on aga veel palju tööd teha Väikese Antillide ümbruskonnas — selleks, et kunagisi maismaaühendusi täpsemalt kaardistada, on vaja täielikumat ülevaadet maismaa-fossiilidest ning Guadeloupe ja Venezuela vahelise ala ürggeograafia üksikasjalisemat rekonstrueerimist.

„Väikeste Antillide roll maismaafauna levikus viimase 40 miljoni aasta vältel tuleb seega ümber hinnata,“ kirjutavad uurijad töö kokkuvõttes.