Loetletud ohtudele vaatamata on suitsu pikka aega peetud inertseks — oleme eeldanud, et see koosneb pihustatud aineosakestest, mitte elusainest.

See pole aga enam tõsi. 2018. aastal teadusajakirjas Ecosphere ilmunud uurimus andis teada, et suitsuproove võtnud teadlased avastasid suitsukonvektsioonides hulgaliselt mikroobseid eluvorme.

See oli midagi uut — metsapõlengute suitsust polnud kunagi varem vahetult pisikuproove võetud. Nii sündis uus teadusharu — püroaerobioloogia —, mis tegeleb selle uurimisega, kuidas metsapõlengute suits mikroobset elu aerosoolistab ja seda mujale kannab, kus see võib nii keskkonnale kui ka inimeste tervisele mõju avaldada.

Praegusel ajal, mil kliimamuutus toob paljudes paikades pikemat põuda ja rohkem kuuma ilma, on uus teadusharu tähtsam kui eales varem.

Suitsus sisalduvate pisikute mõjud võivad olla mitmesugused. Näiteks võivad need mõjutada ökosüsteeme, milles nad maha langevad, põhjustades taimedel, loomadel või inimestel haiguseid. Samas on võimalik, et need ei avalda üldse mingit mõju.

Senised uuringud on näidanud, et aerosoolistatud mikroorganismide kogukonnad on uskumatult mitmekesised ja erinevad suurel määral neist mikroobi-kogukondadest, mis asustavad ilma suitsuta õhku. Teadlastele tuli eriti suure ootamatusena, et suurem osa avastatud mikroobidest olid elus.

Mõnevõrra ootuspärasem oli uurijate avastus, et mida intensiivsem on põleng, seda rohkem ja mitmekesisemaid mikroobe sisaldab tulekahjust kerkiv suits.

Kuna tuli on väga kuum, on pikka aega eeldatud, et see tapab kõik mikroorganismid, millega kokku puutub. Lõppeks on tulega põletamine ju üks viis millegi steriliseerimiseks. Kuidas saab mikroobne elu suitsukonvektsioonides ellu jääda? See on hea küsimus, millele uurijad pole seni rahuldavat vastust leidnud.

Suitsukonvektsioonide sees võib temperatuur kerkida kõrgemale kui 290 °C, kuid tõenäoliselt pole see samavõrd kõrge kogu suitsukogumi ulatuses. Temperatuur sõltub ka sellest, mis täpselt põleb, kui palju hapnikku põlemisprotsessis osaleb, ja muudest keskkonnateguritest.

Ühe hüpoteesi kohaselt „ratsutavad” pisikud suitsus sisalduvatel osakestel — sisuliselt põlevatel süsinikukübemetel.

Püroaerobioloogia uurijad on kogutud proovidest tuvastanud käputäie pisikuid, mis võivad inimestel haiguseid esile kutsuda, ent esialgu pole selge, kas neid esineb piisavalt kõrges kontsentratsioonis, et nakkuseid tekitada.

Enamiku inimeste immuunsüsteem saab hakkama invasiivsete mikroorganismide tõrjumisega, kuid nende jaoks, kelle immuunsüsteemi talitlus on häiritud, võib bakterite ja seentega „rikastatud” suitsuosakeste sissehingamine olla palju ohtlikum ja põhjustada nt kopsupõletikku.

Idaho osariigi ülikooli keskkonnapõlengute uurija ehk püroökoloog ja üks maailma juhtivaid püroaerobiolooge Leda Kobziar soovib tulevikus uurida tuletõrjujate tervist ja seda, kuidas seondub nakkuste levimus mingi piirkonnas ajaga, mille vältel selle piirkonna elanikud metsapõlengute suitsu on olnud sunnitud sisse hingama.

Ka võimalus, et taimede haigustekitajad suitsu abil „rändavad”, on väga murettekitav. Kui mikroobid saavad liikuda ühest paigast teise, kus nad võib-olla varem esindatud ei olnud, võib see oluliselt mõjutada ökosüsteemi, milles nood pisikud maanduvad.

Näiteks võivad mikroobid mõjutada toiduainete ringlust või seda, milliseid gaase huumus neelab ja eritab; need võivad taimi tappa või hoopis aidata mõnedel organismidel ökosüsteemis ellu jääda ja kasvada. Samuti on võimalik, et suitsuga saabunud pisikud ei hakkagi keskkonnas vohama.

Taoline mikroobide liikumise meetod on tõenäoliselt olemas olnud juba väga ammu ja uurijad lihtsalt ei teadnud sellest varem. Nüüd on meil aga põhjust mõelda suitsust kui potentsiaalsest elurikkuse konveierlindist, millel võib olla nii positiivseid, negatiivseid kui ka kahjutuid tagajärgi.

Pisikute suitsuga levimise protsessi kõigi üksikasjade väljaselgitamine nõuab veel palju tööd ja asjatundjate kaasamist kõigilt erialadelt püroökoloogiast rahvaterviseni.