Üksnes põgenemine võis päästa 330 000 sõduri elu. Kindral Paulus aga ei leidnud endas julgust alla anda. Ta oli lubanud hullunud Hitlerile võidelda viimse meheni ning Saksa ohvitser pidi ju ometi oma sõna pidama, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Napilt enne 1942. aasta 12. detsembri päikesetõusu veeres kolm raskes lastis transpordilennukit mööda Morozovski lennurada. Saavutanud piisava kiiruse, tõusid Saksa lennumasinad õhku ja võtsid kursi Stalingradile 200 kilomeetri kaugusel idas.
Ühte lennukisse oli ennast pressinud Wilhelm Adam. Ta oli 6. armee adjutant ning istus nüüd, pitsitatuna laskemoona, toidu ja muu varustusega kastide vahele.
Aknast nägi adjutant põlenud sõidukite rodu maapinnal. Need seisid seal nagu mälestusmärgid Saksa relvajõudude rängale võitlusele tähtsasse Nõukogude tööstuslinna jõudmise nimel.
Adami ülem, 6. armee juht Friedrich Wilhelm Ernst Paulus, oli nõudnud, et kogenud adjutant lendaks Saksa vägede juurde, sest Punaarmee miljon kättemaksuhimulist sõdurit olid nad täielikult ümber piiranud.
Adami lennuk jõudis vaevu maanduda Pitomniku lennuväljal 15 kilomeetrit Stalingradi kesklinnast, kui 49aastane sakslane tõdes, et olukord näis armetuna. Lennuväli oli üle ujutatud põlenud Saksa hävitajate, pommitajate ja kõikvõimalike hüljatud sõidukitega.
Niipea kui Wilhelm Adam lennukist maha astus, nägi ta tunglemas haavatud sõdureid. Närudes ja vereplekilistes sidemetes lonkasid ja roomasid nad välja mürsuaukudest. Nad kõik lootsid „katlast“, nagu ümbritsevat piirkonda nimetati, pääseda lennuki pardale, mis viiks nad võimalikult kiiresti ohututele Saksa aladele läänes.
Sõit 6. armee peakorterisse kulges aeglaselt, kuna Adami autojuht pidi siksakitades mööda põiklema pommiaukudest, hüljatud sõidukitest ja sakslaste külmunud laipadest, mis lebasid lumega kaetud maapinnal. Siin-seal märkas Adam ka nälginud hobuste lahtiste haavadega korjuseid. Näljased Saksa sõdurid olid neist käntsakaid lõiganud, et saada mälumiseks tükk toorest liha.
Tunni aja pärast seisis Wilhelm Adam kindral Pauluse ees 6. armee operatiivstaabis Gumraki rongijaamas.
„Tema põsed olid aukus ja pea rohkem ette kallutatud kui tavaliselt. Tema sõnad olid täis pettumust,“ kirjeldas Adam hiljem oma mälestustes.
Endaga tõi adjutant kaasa korralduse Saksa vägede ülemjuhatuselt. Paulus pidi nimetama sõdureid autasustamiseks ning auastme ülendamiseks, et tugevdada võitlustahet ümber piiratud armees. Korraldus näis kindral Paulusele täiesti absurdsena. Viimaseil nädalail oli ta palunud Hitleril päästa 6. armee hävitamisest „Stalingradi katlas“, kuid kõik füüreri punkrist tulnud vastused olid heidutavad. Tegelikult sarnanesid need kõige enam katkise heliplaadiga.
„6. armee teeb ajalugu, võideldes viimase meheni. Sellega võimaldate uue Saksa rinde loomist lõunas,“ oli Hitleri sõnum.
Paulus oli küll üdini sõdur, kuid 1942/43. aasta talvel närisid teda kahtlused. Ühest küljest soovis ta rohkem kui keegi teine anda korraldust Stalingradi juurest taandumiseks. Õnnestumise korral võinuks ta potentsiaalselt säästa sadu tuhandeid elusid.
Teisest küljest ei suutnud kindral leppida mõttega reeta füürer, kes oli käskinud tal kindlaks jääda ja viimse meheni võidelda. Paulus oli hädas nagu kits kahe heinakuhja vahel.
Loe novembrikuu Imelisest Ajaloost lähemalt, miks Paulus mõistuse häält kuulda ei võtnud ja Nõukogude vägedele alla ei andnud, hukutades kogu oma armee.
