Alustasime kodusõppe ettevalmistustega möödunud nädalavahetusel: kontrollisime üle töövahendid, tegime kirjaliku päevaplaani ja leppisime omavahel kokku, kuidas tagame kõigi privaatsuse. Lapsel on nii oma tahvel- kui ka sülearvuti ning oma tuba ja töölaud.

Niisiis õpib kuuendik oma toas, ja kui abi vaja, kirjutab lapsevanemale Messengeris ning saab vastuse, millal võib tulla abi järele. Muudes küsimustes lepime kokku hommiku-või õhtusöögilauas.

Kooli poolt oli ettevalmistus korralik, õpetajad olid e-kooli aegsasti rea ülesandeid valmis pannud ning osa kirjutanud pikema kaassõnagi, kuidas kodus õppida. Põhilised keskkonnad, mida kasutada: e-kool, Opiq, Youtube.

Niisiis ei paistnud suuremaid takistusi koduõppe sujuval kulgemisel. Jagasin meie kogemust koguni artikli vormis ning kujutasin ette, kuidas elu vaikselt eriolukorra jõesängis edasi voolab. Rõhk sõnapaaril “kujutasin ette”.

Pühapäev: õuesõppepäev

Pühapäeval korraldasime ühise väljasõidu Lihula MKA-le, sest loodusõpetuse iseseisev töö nägi ette ühe kaitseala ja sealsete kaitsealuste liikide tutvustust. Niisiis ühendasime kasuliku meeldivaga ja käisime looduses.

Lihula MKA on piisavalt vähetuntud koht, et seal mitte põrgata kokku rahvamassidega: sama reeglit oleme järginud ka muul ajal õue astudes: minnes loodusse või jalutama, valime eraldatud kohad. Eestimaal on neid küllaga.

Ilm sattus pühapäeval olema kõle ja tuuline, kuigi päikeseline. Mis tähendas seda, et laps, kelle ülesanne oli MKA-d tutvustada, ei tulnudki autost välja vaid lasi akna alla ja juhendas fotograafi (mind). Noh, oligi lihtsam, et ei pidanud mudaseid riideid kodus puhastama…

Kuna Lihula MKA oli suhteliselt ühetaoliselt kevadeootuses rohekaspruun ning 40-pealist metskitseparve ei püüdnud pildile ka 400mm Tamroni teleobjektiiviga, võtsime meeleolu tõstmiseks suuna Puise ninale. Laps magas sügavalt.

Haapsalus tuli tüdrukule eluvaim sisse, kohvikus olime ainsad külalised ning saime muretult einestada. Kui soovitasin, et päevased muljed võiks kohe õhtul kirja panna ja loodusõpetuse kodutöö ära teha, sain vastuseks, et ülesandeid on vaja teha järjekorras ja asjadest mitte ette rutata. “Teisipäeval on õige aeg.” Ohkasin endamisi.

Esmaspäev: kõik on halvasti

Teises toas helises äratuskell nagu ikka koolihommikutel kell 6:45. Mis siin vanematelgi enam laiselda, maast lahti ja putru keetma, kassile süüa, sonks pähe, sest (e) koosolekuid oli meil kummalgi selle päeva peale kirjas tükki mitu.

Ja siis hakkas pihta: -“e-kool on maas!” -“Me ju vaatasime eile tänase õppimise ära!” -“Ma ei teinud ekraanitõmmist” -“Võta siis järjest muid asju!” -“Ma ei tea mida teha ja me peame koolist asjad ära tooma ka.”

Kupatasin lapse oma tuppa raamatut lugema, lubadusega, et kell 11 teen töösse pausi ja siis käime koolis. Nurin, virin ja iga natukese aja tagant köögis näksimas käimine. No elame üle, kaasa pani mürasummutavad klapid pähe ja mina lihtsalt ei reageerinud. Kirjutada ka muidugi ei saanud.

Koolist asjade ära toomine kujunes selle päeva parimaks sündmuseks, sest klassijuhataja oli võimalikke segadusi ette näinud ja keskpäevani koolis. Tema julgustamine ja rahustamine päästsid mu päeva.

Pärastlõunal toimis ka e-kool ja laps asus õppima. Kohusetundlikult, sest kõik asjad peab ära tegema. Reeglist, mitte segada töötavaid vanemaid, ei mäletanud ta muidugi midagi.

Reeglist, et hommikul jagatakse ülesanded, kes hoolitseb sel päeval ühise toidukorra eest, kes koristab laua ja peseb nõud või paneb pesumasinasse pesu, ei mäletanud ükski pereliige peale minu kah midagi. Lõin käega, esimene päev, ehk laabub. Ja tegin nii palju kui jõudsin.

Facebooki kommuunides vanemate ja õpetajate kogemusi lugedes mõistsin, et mul pole kurtmiseks mingit alust: üks laps koduõppel, töö, mida saan teha igal ajal ja igast kohast, ruumi jagub ja õu on olemas ning terviserajad lähedal.

Just need kaks märksõna “õu” ja “terviserajad” said sel ja järgnevatel päevadel me koduõppe helgemateks hetkedeks – kehalise kasvatuse õpetaja nõue teha iga päev üks vähemalt 45-minutiline “kekatund” andis vajaliku vahelduse.