Oxfordi ülikooli juures tegutseva inimkonna tuleviku uurimise instituudi teadlased viisid Drake’i võrrandisse sisse inimkonna olemasolevad teadmised bioloogiast, keemiast ja kosmoloogiast.

Drake’i võrrandi koostas 1961. aastal astronoom Frank Drake, kes üritas välja arvutada meie galaktikas leiduda võivate mõistuslike tsivilisatsioonide hulka. Tema võrrand võttis arvesse tegureid nagu tähtede tekke keskmine tempo ja mõistusliku tsivilisatsiooni keskmine eluiga.

Värske hinnangu kohaselt on tõenäosus, et me oleme oma galaktikas üksinda, 53–99,6 protsenti, ja võimalus, et peale meie pole mitte kusagil universumis mõistuslikku elu, 39–85 protsenti.

SETI instituudi — maavälise mõistuse otsingul raadiosignaale peiliva organisatsiooni — peaastronoom Seth Shostak sellise hinnanguga aga ei nõustu. Tema osutusel on kõigi taoliste matemaatiliste mudelite üks oluline kitsaskoht asjaolu, et andmete hulk on piiratud; teadlased pole lihtsalt saanud veel eriti paljusid tähesüsteeme uurida.

„Kui ma siin Californias Mountain View’ linnas tänaval kõnnin, ei pruugi ma kohata palju jõehobusid. Kuid sellise suhteliselt piiritletud vaatluse põhjal oleks minust vale väita, et tõenäoliselt pole jõehobusid üldse mitte kusagil. Lokaalsete vaatluste alusel pole mõistlik nii kaugeleulatuvaid järeldusi teha,“ kommenteeris ta.

Pealegi ei pruugi uurijad isegi teada, mida nad täpsemalt peaksid otsima neist tähesüsteemidest, mille kohta põhjalikumad vaatlusandmed olemas on.

SETI instituut analüüsib raadioside- ja valgussignaale, kuid alati on võimalik, et mõni mõistuslik tsivilisatsioon on meiega üritanud ühendust võtta viisil, mida me pole veel välja töötanud või mille peale me pole lihtsalt tulnud.

Ka nn Fermi paradoksi — tähelepaneku, et hoolimata universumi suhteliselt kõrgest vanusest ja tähtedevahelise kosmoselaevanduse suhteliselt lihtsast saavutatavusest pole mujalt pärit arukad olendid ikka veel meieni jõudnud — aluseks olev arusaamine universumist võib Shostaki osutusel olla naiivne.

„Täpselt sama oleks võinud öelda Antarktika kohta 18. sajandil. Paljud inimesed arutasid selle üle, kas lõunapooluse lähistel on mingisugune manner või mitte. Ühest küljest võis väita, et manner võib seal olemas olla, teisalt võis aga öelda, et vaadake, kui palju vett on Vaikses ja Atlandi ookeanis, ja seal pole mingeid mandreid, seega, miks peaks maailmamere lõunapoolses otsas veel mõni manner olema?“

Teisisõnu on kõik hinnangud maaväliste mõistuslike olendite olemasolule määratud olema oletuslikud, kuni tõsiseltvõetavaid andmeid pole avaldatud või avastatud.

Shostaki ja tema mõttekaaslaste arvates on tõde kusagil siiski olemas; me pole seda veel lihtsalt üles leidnud.