Kaugemast ajaloost meenutaks ka seda, kuidas Moskva suurvürst Ivan III 1480. aastal end "mongoli-tatari ikke" alt vabaks kuulutas või Ameerika Ühendriigid end 1776. aastal iseseisvaks kuulutasid.

USA eeskujul algas vabanemise laine ka Ladina-Ameerikas, mille riigid 19. sajandil end üksteise järel Hispaania alt vabaks kuulutasid. Samal ajal aga süvenes koloniaalvallutus Aasias ja Aafrikas järjest, kuni 1884.-1885. aastal peetud Berliini kongressil jagas koloniaalvaldusi maailmas omavahel veel 14 riiki: Austria-Ungari, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Osmanite impeerium, Portugal, Venemaa, Hispaania, Rootsi-Norra, Suurbritannia ja USA.

Esimeses maailmasõjas manipuleerisid suurriigid sageli ka okupeeritud aladel "iseseisvaid riike" välja kuulutades, nagu Saksa okupeeritud aladel loodud Poola kuningriik (1916) ja Flandria Iseseisev Riik (1917). Sõja lõppedes tekkis aga ridamisi uusi riike, nagu Soome, Moldaavia ja Ukraina (1917), Leedu, Eesti, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Valgevene, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Läti, Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hilisem Jugoslaavia), Island (1918), Iirimaa, Süüria, Afganistan (1919). Osa neist jäi püsima, osa likvideeriti hiljem sõjaliselt, oli ka terve rida väiksemate piirkondade iseseisvuskuulutusi, mis püsivaid tulemusi ei toonud.

Uus iseseisvumise laine tuli Teise maailmasõja lõppedes, kui ennekõike USA ja NSV liidu nõudel kirjutati ÜRO põhimõtetesse sisse dekoloniseerimine, mille järel on ligemale 80 uut riiki maailmakaardile tekkinud, enamasti küll koloniaalvallutuse aegseid piire järgides.

Veel 17 territooriumi on siiani kolooniate nimekirjas, kellel peaks ÜRO arvates olema õigus iseseisvuda, kuigi senine võim on seda tõkestanud, või kohalik elanikkond ise eelistanud mitte iseseisvuda: Lääne-Sahara (Maroko okupatsiooni all), Anguilla, Bermuda, Briti Neitsisaared, Kaimanisaared, Falklandi saared, Montserrat, St. Helena, Turks ja Caicos, Gibraltar, Pitcairn (Suurbritannia valdused), USA Neitsisaared, Ameerika Samoa, Guam (USA), Prantsuse Polüneesia ja Uus-Kaledoonia (Prantsusmaa), Tokelau (Uus-Meremaa).

Omavalitsuseta territooriumid ehk kolooniad tänapäeval. ÜRO kaart

Dekoloniseerimine tähendas ennekõike meretagustele valdustele iseseisvuse andmist, samas oli palju ka neid, kes polnud selle protsessi tulemustega rahul. Kaks suurvõimu (Moskva ja Washington) kasutasid ka iga võimalust, et omale meelepäraseid režiime võimule tõsta ja vastaste vastast mässu õhutada.

Taiwan muutus sisuliselt iseseisvaks 1949. aastal, kui Moskva toel relvastatud punaväed Hiinas kommunistliku riigikorra kehtestasid, senine Hiina Vabariik jäi aga püsima Taiwani saarel, tänu USA sõjalisele toetusele. Praegu tunnistab seda riiki 19 ÜRO liiget, samas kui iseseisvaks pole Taiwani tegelikult ju kuulutatud.

27. veebruaril 1976 kuulutas partisanirühmitus POLISARIO välja Saharawi araabia demokraatliku vabariigi seni Hispaaniale kuulunud Lääne-Saharas. Juba 1975. aasta lõpus olid aga Maroko ja Mauritaania okupeerinud kogu selle ala, ning Maroko pkupatsioon kestab tänase päevani. Kuigi seda riiki on tunnistanud lausa 40 ÜRO liikmesriiki, asuv riigi president tegelikult põgenikelaagris Alžeerias.

1976-1981 loodi Lõuna-Aafrika võimu all mitu "iseseisvat" vabariiki, nn bantustani (Transkei, Bophuthatswana, Venda, Ciskei), mis aga likvideeriti 1994. aastaks.

Vahetult enne Vanuatu iseseisvumist, 1974 ja 1980. aastal kuulutati seal välja Tanna (1980. aastal Tafea) ja Vemerana iseseisvused, kuid need likvideeriti kohe.

15. novembril 1983. aastal kuulutas end iseseisvaks Türgi vägede kaitse all loodud Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida on tunnustanud vaid üks riik, Türgi ise.

15. novembril 1988 kuulutas maapakku aetud Palestiina Vabastusorganisatsioon Alzeerias välja Palestiina riigi iseseisvuse, kuigi tegelikult nad oma territooriumi ei kontrollinud. Seda riiki on tunnistanud lausa 136 ÜRO liiget, kuigi ta ei kattu täielikult 1994. aastal loodud Palestiina omavalitsusega, mis pealegi on lagunenud rivaalitsevateks Jordani läänekalda alaks ja Gaza sektoriks.

Aprillis 1989 ja uuesti 17. mail 1990 lõi Paapua Uus-Guinea alt lahku Bougainville'i vabariik, kuid 1997. aastal sõlmiti vaherahu. 15. juunil 2019 on kavas sealne iseseisvusreferendum.

Dnestriäärse Moldaavia NSV ehk Transnistria kuulutati välja 2. septembril 1990 Moldovast lahku löönuks Venemaa 14. armee kaitse all. Kuigi sealne sõjategevus lõpetati 1992. a vaherahuga, ka 14. armee on asendatud väiksema kontingendiga kohapeal, on tegemist siiski sisuliselt Venemaa sõjalise kontrolli all oleva piirkonnaga, mida tunnustanud vaid Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahh ja Abhaasia.

Kosovo laialiaetud parlament kuulutas oma ala vabariigiks Jugoslaavia koosseisus 2. juulil 1990, iseseisvaks aga 19. oktoobril 1991. Tunnustust sellele ei saadud, puhkes iseseisvussõda, millele Serbia vastas etnilise puhastusega 1999. aastal ja NATO õhulöökidega tuli Serbia võim sealt välja lüüa. ÜRO valitsemise alt sai Kosovo Vabariik iseseisvaks 17. veebruaril 2008, tunnustanud on seda 111 ÜRO liikmesriiki.

Abhaasia NSV kuulutati välja 25. augustil 1990 ja Gruusia alt iseseisvaks kuulutas see end 23. juulil 1992. Sõjategevusele tegi lõpu 1993. aasta vaherahu, mille alusel SRÜ sai viia Abhaasiasse oma rahuvalvajad, kuid 2008. aastast alates on piirkond otsese Vene okupatsiooni all. Moskva eestvedamisel on tunnustavad seda neli ÜRO liikmesriiki (Venemaa, Nicaragua, Venezuela ja Nauru). Tuvalu ja Vanuatu võtsid oma tunnustuse hiljem tagasi.

18. mail 1991 kuulutati välja Somaalimaa vabariik, Somaaliast lahku löönuna, mida küll ükski riik pole tunnustanud, aga riik eksisteerib siiani ja omab ka piiratud tasandil välissuhteid.

Lõuna-Osseetia (Alaania) Vabariik kuulutas end iseseisvaks 1. septembril 1991, järgnev kordab sisuliselt Abhaasia käekäiku, ka seda seda on tunnustanud praeguseks neli ÜRO liikmesriiki. 2006. aastal korraldati seal Venemaa kaitse all ka iseseisvusreferendum. Venemaa sõjaline okupatsioon jätkub.

Mägi-Karabahh ehk Artsahh kuulutas end iseseisvaks 2. septembril 1991, millele järgnes sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, relvarahuga 1994. aastast. Diplomaatilised suhted on sellel Armeenia ja Tuvaluga, ning tunnustavad seda ka Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria.

Tšetšeenia Itškeeria Vabariik kuulutati iseseisvaks Venemaa alt 1. novembril 1991, millele järgnes kaks sõda Vene vägedega, kuni põranda alla aetud valitsus kuulutas 7. oktoobril 2007 välja islamistliku Kaukaasia Emiraadi ja teadaolevalt hukkus selle viimane valitseja mullu.

Krimm kuulutas end iseseisvunuks Ukraina alt 5. mail 1992, kuid juba sama kuu lõpus võeti deklaratsioon tagasi. Uus iseseisvuskuulutus anti välja pärast Venemaa avaliku okupatsiooni algust, 17. märtsil 2014, mille järel Venemaa luges Krimmi enda külge liidetuks. Donetskis ja Luganskis anti samasugused iseseisvuskuulutused Venemaa vägede toel 7. aprillil ja 12. mail 2014. Tegelikult pole iseseisvumine isegi nende eesmärgiks, vaid liitumine Venemaaga.

Iraagi islamiriik kuulutati välja 13. oktoobril 2006 ja alates 8. aprillist 2013 laiendati seda ka ash-Shami (Süüria) aladele (ISIS, Iraagi ja Ash-Shami islamiriik). 29. novembril 2014 kuulutati selle baasil välja juba üleilmne islami Kalifaat, mis kontrollib siiani alasid Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujalgi. Ükski riik seda tunnustanud ei ole.

6. aprillil 2012 kuulutati Mali aladel välja iseseisev Azawadi riik, mida küll keegi ei tunnustanud, kuid välisvägede sekkumisega likvideeriti see sisuliselt juba 2013. aastal.

2015-2016 eksisteeris Kesk-Aafrika Vabariigi aladel lühiajaline Logone Vabariik, hilisema nimega Dar El Kuti, riigi praegune eksistents pole enam selge.