Oli igati sobilik, et kui Erki Nool 2000. aasta septembri öötundidel Sydney olümpiastaadionil end Eesti spordi ja maailma kümnevõistluse ajalukku kirjutas, tuli see ühtaegu nii erakordse draama ja närvikulu kui ka võitluse, eneseületuse ja tahtejõu näitamisega.

Boonusena ei tähendanud Noole kuldne kümnevõistlus Sydneys pelgalt tema enda unistuste täitumist. Pärast seda, kui värskelt taasiseseisvunud Eesti võis 1992. aasta Barcelona olümpial õitseda Erika Salumäe kulla ja vendade Tõnistete pronksi valguses, tähistas Noole triumf Sydneys koos judokate Aleksei Budõlini ja Indrek Pertelsoni pronksiga Eesti spordi jaoks ka kaheksa-aastase medaliootuse lõppu. Tunnistust, et iseseisvalt saame (spordis) ka päriselt hakkama.