Üldiselt sai näitus nii ajakirjanduselt kui ka laialt üldsuselt rahva heakskiidu. Alanud viisaastakul alanud elamuehitusprogramm tekitas tuhandetele inimestele mööblipuuduse, mida pidid tootjad leevendama hakkama. Mööblipuudus seletab ka massivseid järjekordi näituse ukse ees. Masstoodangut oli tol ajal meeletult, kuna nõudlus oli suur ning aega vähe - tihti jäidki paljud sisustusest ilma ning tuli ise välja mõelda muu lahendus.

1976. aasta juulis ilmunud artikkel ajalehes Sirp ja Vasar mõtiskles aga vajaliku mööbliarenduse teemal, täpsemalt mõeldes köögi funktsionaalsusele ning innovatiivsusele:

23.07.1976 Sirp ja Vasar

Ajakirjanik on nördinud ning avaldab lootust, et järgmistel näitustel on näha suuremat arengut ning rohkem uudisloomingut. Lisaks köögimööblile soovib ta edasiminekuid näha ka elutoamööblis - ajakirjanik Maimu Vaarandi hinnangul lühenevad tänu tehnoloogia argengule tulevikus töönädalad. Seega tulleks tema sõnul mõelda asjaoludele, et moodsal inimesel jääb rohkem aega eneseharimiseks ning puhkuseks ja sellele peakski tulevikumööbel keskenduma - pole vaja suuri sektsioonkappe kogu majapidamise varanduse mahutamiseks, vaid rohkem vaheldust mööbli kombineerimiseks vastavalt maitsele.

23.07.1976 Sirp ja Vasar

Eesti mööblikunsti arengutempo kippus ajakirjaniku sõnul tol ajal aeglustuma ning Moskva ja Leedu tootjatest maha jääma - uudisloomingut on vähe ning tööstust iseloomustavad sõnad loid ning pelk. Ajakirjanik avaldas ka lootust, et uus mööbel saab olema kaunis ning funktsionaalne.

Vaata videost, milline nägi välja mööbel mida ajakirjanik Maimu Vaarandi omal ajal kirus!