Kuidas paranoiline diktaator Albaania punkritega kattis ja sellega riigi laostas
Lõuna-Albaanias asuva Gjirokasteri linnas kõlab häire. Tsemendivabrikust väljuvad kiirustades sajad lihaselised töölised. Neil tuleb võimalikult kiiresti betoonpunkrisse varjule minna, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
See on õppus ega ole keeruline, kuna kõik on seda palju kordi varemgi läbi teinud. Paar korda kuus kõlab üle terve Albaania häire, mille peale elanikud asjad käest viskavad ja arvututesse punkritesse kiirustavad.
Vähesed albaanlased on päriselt hirmul, ent kusagil kõhusopis hiilib siiski midagi tõsisemat. Nimelt on kommunistlik partei aastakümneid hoiatanud, et vaenlased välismaal plaanivad Albaania vallutada.
Kuigi ajateenistusse kutsutakse igal aastal tuhandeid noori mehi, sellest väidetavalt ei piisa. Kokku on riigi peaaegu kolmest miljonist inimesest umbes 800 000 ühel või teisel moel riigikaitses aktiivsed.
Näiteks peavad Gjirokasteri betoonivalu töölised lausa 17 korral aastas osalema sõjalisel õppusel. Kõige tipuks on nende töö sageli riigikaitsega seotud.
Nad kulutavad suure osa oma tööajast hiiglaslike betoonelementide valamiseks. Need on osa suurest kaitserajatiste süsteemist, mis peab tillukese Balkani riigi vallutamise võimatuks tegema.
Iga päev saabub Gjirokasteri linna hulgaliselt veokeid, et vedada betoonelemendid laiali üle maa. Selleks määratud kohtades seovad tööliste brigaadid elemendid omavahel punkriteks.
Kõige tavalisem on väike nn QZ-punker, milles on ruumi kahele inimesele. See on silindrikujuline, kolmemeetrise läbimõõduga ja laiade laskeavadega kuulipilduja jaoks.
Enamik punkreid asub rannikul ja piirialadel, aga paljud neist pannakse üles ka sisemaale, et kaitsta linnu, tehaseid ja põlde.
Paranoilise mehe plaan
Idee Albaania betoonpunkritega üle külvata tuli kõige kõrgemalt. See idanes Enver Hoxha peas, kes oli alates Teisest maailmasõjast riiki oma raudse käega juhtinud.
1939. aastal olid väikeriiki tunginud Itaalia väed.Hiljem tehti sellest Saksamaa protektoraat, enne kui Enver Hoxhal ja tema põrandaalusel armeel õnnestus riik „vabastada“. Albaania kuulutati sotsialistlikuks rahvavabariigiks.
Verised sündmused maailmasõja ajal panid Hoxha välismaailma kartma. Esmalt otsis ta kaitset Nõukogude Liidu liidrilt Jossif Stalinilt, keda ta imetles.
Pärast Stalini surma 1953. aastal hakkas Nõukogude Liidu uus juht Nikita Hruštšov ajama pehmemat poliitikat, mida Hoxha aga aktsepteerida ei suutnud.
Lõhe kahe riigi vahel aina suurenes ja 1968. aastal taganes Albaania viimaks Varssavi paktist. Nüüd oli väike riik täielikult isoleeritud ja kõigist külgedest vaenlastest ümbritsetud.
Hoxha oli oma paranoias kindel, et nii kapitalistlikud riigid läänes kui ka kommunistlikud idas vaid ootavad parajat momenti, millal Albaaniat rünnata.
„Üksainus viga, ja meie vaenlased hammustavad meid nagu mürgimaod,“ oli ta kindel. Olukord nõudis tugevat kaitset ja palju punkreid.
Oma riigis lõksus
Punkriprototüübi arendamine kestis kaks aastat. Räägitakse, et Hoxha oli esitlusel peainsenerilt küsinud, kas punker peab vastu relvastatud rünnakule.
Peainsener vastas jaatavalt. Seepeale nõudis Hoxha, et insener pandaks punkrisse ja seda tulistataks. Katse oli ilmselt edukas, kuna kohe algas masstootmine.
Kui punker oli püsti pandud, pidid selle eest hoolt kandma kohalikud. Seejuures õpetati juba 12aastaseid Albaania poisse ja tüdrukuid riiki kaitsma. Häire korral pidid nad haarama relva ja mehitama lähima punkri.
Ajuloputav propaganda ja poliitiline koolitus olid igapäevased. Kui keegi oli režiimile vastu, siis riigi salapolitsei Sigurimi, mille palgal oli 200 000 töötajat, leidis ta tõenäoliselt üles.
Arhiividesse kogus Sigurimi raporteid iga kolmanda elaniku kohta. Peale selle pidid albaanlastel riigist põgenemist takistama traataed piki rannikut, elektritara piiril ja relvastatud valvurid.
Sellest hoolimata õnnestus see rohkem kui 13 000 inimesel. Sigurimi hukkas umbes 7000 inimest ja saatis veel 100 000 töölaagritesse.
„Me oleme õigel teel!“
Diktaatori paranoiline kaitseplaan viis riigi pankroti veerele. Tuhandetele punkritele kulus 10 protsenti Albaania riigieelarvest – ja peaaegu kogu betoonitoodang.
Hoxha all oli Albaania Euroopa vaeseim riik, kus elanikud teenisid keskmiselt 15 USA dollarit kuus ja pidid tunde järjekorras seisma, et toiduaineid osta. Kuid propaganda sõnul pidid inimesed selliseid ohvreid oma riigi nimel taluma.
„Kui vaenlane ründab, siis tähendab see, et me oleme õigel teel,“ ütles Hoxha.
Tema valitsusajal ei püüdnud keegi Albaaniasse tungida. Hoxha suri 11. aprillil 1985. Peagi pärast seda lõppes ka punkrite ehitamine.
Punkrist burgeribaariks
Kuigi paljud Albaania betoonpunkritest on viimastel aastatel lammutatud, seisab suurem osa neist puutumatuna. Vaiksed ja hallid külma sõja monumendid meenutavad elanikele vaesust ja defitsiiti, kuid paljud albaanlased püüavad neid mingil otstarbekal viisil kasutada.
Väikesed punkrid muudetakse jäätisekohvikuteks, samas aga on mõni suurem kohandatud burgeribaariks, hosteliks või hotellitoaks.
Enver Hoxha personaalsest luksuspunkrist pealinnas Tiranas on tehtud muuseum, et kõik võiksid näha diktaatori pehmet voodit või kuulata valitsuse kunagises nõupidamissaalis kontserti.
Artikkel ilmus esimest korda Imelise Ajaloo 2017. aasta mainumbris. Telli ajakiri siit!
***
Albaania: 1967-1985
Albaaniat asus pärast Teist maailmasõda juhtima veendunud kommunist Enver Hoxha, kellest sai peagi ka diktaator.
Ta oli naaberriikide suhtes nii umbusklik, et eraldas Albaania välismaailmast ja ehitas invasiooni ennetamiseks sadu tuhandeid punkreid.
