Nendest ideedest ei saanud kunagi asja, aga igatahes nägi Venemaal välja töötatud TMK-projekt (Тяжелый Межпланетный Корабль ehk siis raske planeetidevaheline kosmoselaev) ette kolmeliikmelise meeskonna kolmeaastast lendu Marsini ja tagasi (seal küll maandumata) aastaiks 1971-1974.

75 tonni kaaluv 12 meetri pikkune ja kuuemeetrise läbimõõduga kosmoselaev oleks viinud selle meeskonna kümnekuise lennu järel aprillis 1972 lähimale möödalennule Marsist, võimaldanud mitmete sondide Marsile kukutamist ja seejärel enam kui kaheaastase tagasilennuga toonud meeskonna Maale tagasi.

Kolmeliikmeline meeskond oleks küll pidanud toime tulema neljaaastase koosistumisega ülimalt kitsas ruumis. Kosmoselaeval oleks olnud 25-kuupmeetrine piloodikabiin, sama suures töö- ja varustuse sektsioonis oleks olnud ka õhulukk, mille kaudu meeskond oleks pääsenud tegutsema väljaspool kosmoselaeva, ning tugevama kaitsega päikeseloitevarjend, juhuks kui kiirgusoht liiga suureks muutub, kolmandas, bioloogiliste süsteemide sektsioonis oleks olnud ruumi 75 kuupmeetrit. Meeskonna maale naasmise kapsel oleks olnud neljameetrise läbimõduga.

Teine variant sellest ideest, TMK-E oleks olnud veelgi suurem, mahutades lausa kuueliikmelist meeskonda ja oleks viinud ka Marsi pinnale sõitma tuumaenergia jõul liikuvad nn marsirongid.

Kolmas variant, MAVR oleks viinud kolmeliikmelise meeskonna lennule Veenuseni ja tagasi.

Lõplik variant, 1966. aastast oleks ette näinud aga meeskonna maandumist ja 30-päevast viibimist Marsi pinnal, aastaks 1980.

Ideid arendati konstrueerimisbüroos OKB-1 kolme konkureeriva töörühma poolt, mida juhtisid vastavalt Mihhail Tihonravov, Gleb Maksimov ja Konstantin Feoktistov. Planeerimise järgust küll palju kaugemale ei jõutudki, sest 1970. aastatel hakati kavandama esmalt orbitaaljaamu, kus oleks võimalik meeskonna vastupidavust palju lähemal Maale testida.

Kaugemate lendude eelduseks olnud kanderaketti N-1 (Носитель-1) jõuti 1969-1972 ka neli korda testida, kuni sellegi väljatöötamine lõplikult seisma pandi. Alanud üleilmse naftakriisi ajal ilmnes, et ei USA ega ka NSVL polnud enam võimelised suuri kosmoseprojekte samas mahus edasi rendama.