Kolm vooru farssi, kaks vooru valimisi: Mis juhtub kui presidendi valik liiga raskeks tehakse
Eestis on ette nähtud kolm valimisvooru riigikogus, kus vaja kaks kolmandikku 101 liikmest ehk 68 häält. 1996. aastal sai president Lennart Meri kolmest voorust maksimaalselt vaid 52 häält, 2001. aasta laeks jäi Peeter Kreitzbergi 40 häält. 2006. aastal sai esmalt Ene Ergma 65 ja seejärel Toomas Hendrik Ilves 65 häält. Vaid 2011. aastal õnnestus Ilves kohe riigikogus ära valida, kui parteide kokkuleppel hääletas tema poolt 73 riigikogu liiget. Kuid selline üksmeel on ikkagi erandlik.
Õnneks on Eestis nähtud ette ka neljas ja viies voor, kus vaja juba enam kui 50 protsenti valimiskogu liikmetest. Ja nii valiti 1996. aastal presidendiks tagasi Lennart Meri 196 häälega, 2001. aastal Arnold Rüütel 186 häälega, 2006. aastal Toomas Hendrik Ilves 174 häälega.
Euroopas ringi vaadates on meie valimissüsteem veel suhteliselt lihtne, arvestades, et kolme enamasti raisatud valimisvooru järel on neljas ja viies siiski tegelikult valiku võimalikuks teinud.
Moldovas, Slovakkias, Kreekas on presidendivalimiste nurjumine aga liiga kõrgeks aetud lattide tõttu viinud ka põhiseadusliku kriisini. Itaalias sellist kriisi pole nähtud, aga 23. valimisvooruni jõudmine on ikka omeatte rekord.
Albaania seni veel plussis
Albaanias on presidendi valikuks vaja kolme viiendikku (85 kohta) 140-liikmelises parlamendis. Hinnaalandust ei tehta, kui viies voorus parlament valikut langetada ei suuda, tuleb valida uus parlament ja trall algab otsast peale.
1992. aastal kogus Sali Berisha kohe esimeses voorus 96 häält, 1997. aastal Rexhep Meidani 110 häält, 2002. aastal Alfred Moisiu 97 häält, kõik juba enne esimest vooru sõlmitud kokkulepete alusel.
Kuid 2007. aastal kulus Bamir Topi võidu selgitamiseks neli vooru, 2012. aastal Bujar Nishani võidule samuti neli vooru. Parlamendi laiali saatmiseni pole presidendivalimistel seni veel jõutud, aga eks see ole ka vaid aja küsimus.
Moldova kriis 2009
Moldova rahvas valis 1991 ja 1996 presidendi veel otse, siis aga kehtestasid kommunistid 2000. aastal reegli, et presidendi valib parlament, kolme viiendikuga (61) 101-liikmelisest koosseisust.
2001. aastal sai Vladimir Voronin kohe 71 häält, 2005. aastal suutis ta kokku korjata 75 häält. Kuid 2009. aasta mais-juunis sai Zinaida Greceanîi kahes valimisvoorus vaid 60 häält (ja üks hääl jäi võidust puudu). Tuli parlament laiali saata, uue koosseisuga nurjusid kaks valimisvooru novembris üldse.
Kolm aastat pidid presidendi ülesandeid täitma kohusetäitjad, ka uued valimised 2011. aasta detsembris ja 2012. aasta jaanuaris nurjusid. Alles märtsis 2012 õnnestus Nicolae Timoftil parlamendist 62 häält kätte saada.
Tänavu märtsis tühistas kohus küll 2000. aasta põhiseadusmuudatuse ja edasi valib riigipead jälle rahvas otse.
Slovakkia ilma presidendita 1998-1999
Kolme viiendiku häälte nõue (150-liikmelises parlamendis) tõi sama ränga põhiseaduskriisi kaasa Slovakkias. See oli juba ette näha, kui riik 1993. aastal iseseisvus ja oli selge, et ainsat domineerivat jõudu parlamendis ei ole.
1993. aastal valiti Michal Kovac küll ära teises valimisvoorus, 106 häälega. Sama valimiskorraga talle mantlipärijat valida ei olnud enam võimalik. 2. märtsil 1998 oma volitused lõpetanud Kovac sai ametijärglase alles 15. juunil 1999, seda aga juba muudetud süsteemiga, otsevalimiste teel. Ja otsevalimine jäigi kehtima, riik pole ka otsust kahetsema pidanud.
Vahele jäi koguni üheksa nurjunud (ja üks ära jäetud) valimisvooru parlamendis 1998. aastal, kuna alles viimases kahes voorus sai üks kandidaat kätte 86 häält, aga vaja oli 90.
Kreeka ummikseis 1989-1990 ja 2014-2015
Ka Kreekas on presidendi valimiskord karmiks aetud. Kahes esimeses voorus võiduks on vaja kaks kolmandikku (ehk 200 häält 300-liikmelises) parlamendis. Kui valik ei õnnestu, alaneb kolmandaks vooruks künnis kolmele viiendikule (180 häält). Selle nurjumisel tuleb parlament laiali saata, ning uus koosseis vajab esimeses voorus kolme viiendikku, teises absoluutset enamust, kolmandas poolthäälte enamust. Niisiis, kuues voor peaks võitja igal juhul selgitama.
Tegelikult, sai Konstantinos Tsatsos 1975. aastal kohe 210 häält kätte. 1980. aastal kulus Konstantinos Karamanlise võidule kolm vooru (183 häält). 1985. aastal sai Christos Sartzetakis samuti kolmandas voorus kätte miinimumi (180) vajalikest häältest.
Põhiseaduslik kriis saabus 1989. aastal, mil ligi aastaga tuli valida kolm korda parlamenti, et oleks võimalik lõpuks piisavat häälteenamust ühe kandidaadi taha saada, 1990 naasis Karamanlis ametisse.
1995. aastal kulus Konstantinos Stephanopoulose võidule kolm vooru, kuigi igaühes neist kogus ta samad 181 häält. 2000. aastal sai ta kohe 269 häält kokku. 2005. aastal sai Karolos Papoulias samuti kohe esimeses voorus võidu kätte 279 häälega, nagu ka 2010. aastal 266 häälega.
2014-2015 kulus jälle presidendi valimiseks kolm nurjunud vooru parlamendis, vahele ennetähtaegsed valimised ja neljandas voorus saadud võit Prokopis Pavlopoulose kogutud 233 häälega.
Ungari seni pidanud vastu
Ungaris kehtib samuti kahe kolmandiku nõue varem 386-liikmelises, nüüd 199-liikmelises parlamendis, alandades künnist küll teises voorus enamikule hääletanuist.
1990 ja 1995 õnnestus Árpád Göncz ära valida kohe esimeses voorus. Ferenc Mádl sai 2000. aastal valitud kolme vooruga, László Sólyom 2005. aastal samuti kolme vooruga.
2005. aastal selgus Pál Schmitti võit kohe esimeses, 2012. aastal János Áderi võit samuti esimeses valimisvoorus. Kuid seal on ka ühel parteil praegu parlamendis tohutu ülekaal.
President selgub Itaalias 23. valimisvoorus
Kahe kolmandiku enamus on presidendi valimiseks nõutav ka Itaalias, küll kahes esimeses voorus. Alates kolmandast voorust piisab Itaalias valimiskogu (parlament + regioonide esindajad) koosseisu üle 50-protsendilisest enamusest.
Itaalia valimistel on valijameestelt 2/3 enamus kohe esimeses voorus ka kolmel korral kogutud, kuid näiteks 1964 valiti president ära alles 21. ja seitse aastat hiljem koguni 23. valimisvoorus. Veel 1992 kulus Itaalia presidendi selgitamiseks 16 vooru.
Itaalia presidendiks valiti
- 1947 esimeses voorus Enrico De Nicola
- 1948 neljandas voorus Luigi Einaudi
- 1955 neljandas voorus Giovanni Gronchi
- 1962 üheksandas voorus Antonio Segni
- 1964 21. voorus Giuseppe Saragat
- 1971 23. voorus Giovanni Leone
- 1978 16. voorus Sandro Pertini
- 1985 esimeses voorus Francesco Cossiga
- 1992 16. voorus Oscar Luigi Scalfaro
- 1999 esimeses voorus Carlo Azeglio Ciampi
- 2006 neljandas voorus Giorgio Napolitano
- 2013 kuuendas voorus Giorgio Napolitano
- 2015 neljandas voorus Sergio Mattarella
Läti: Isegi 50 protsenti pole kerge tulema
Lätis on presidendi valimiseks vaja vaid parlamendienamust, kuigi ka seal ei ole riigipea selgitamine lihtsaks osutunud, kuna kandidaate praagitakse välja ükshaaval.
1993 valiti Guntis Ulmanis presidendiks kolmandas, 1996 esimeses voorus. 1999. aastal selgus Vaira Vīķe-Freiberga võit alles kuuendas voorus, 2003. aastal juba esimeses voorus.
2007 selgus Valdis Zatlersi võit esimeses voorus, 2011. aastal vajas Andris Bērziņši võit Zatlersi üle aga kaht vooru. 2015 õnnestus Raimonds Vējonis ära valida alles viiendas voorus.
Soome loobus valijameestest
Soome riik eelistas iseseisvudes rajada omaette valijameeste kogu, mis valiks presidenti. Ja võiduks oli vaja ikkagi vaid enamust selle liikmetest.
1919 valiti president K. J. Ståhlberg küll veel parlamendis esimeses voorus, 1925 Lauri Kristian Relander valijameeste kogu kolmandas voorus, 1931 P. E. Svinhufvud samuti kolmandas voorus, 1937 Kyösti Kallio teises voorus, 1940 ja 1943 Risto Ryti esimeses voorus.
Carl Gustaf Emil Mannerheim valiti 1944 presidendiks (erakordselt) parlamendienamusega, nagu ka Juho Kusti Paasikivi 1946. aastal. 1950 valisid valijamehed Paasikivi tagasi samuti esimeses voorus.
Urho Kaleva Kekkonen valiti presidendiks 1956. aastal kolmandas valimisvoorus valijameeste ülinapi 151:149 enamusega, 1962 ja 1968 piisas siiski juba esimese vooru võidust. 1973 pikendas parlament ta volitusi üldse rahvast mööda minnes. 1978 tulid jälle kokku valijamehed ja valisid esimeses voorus Kekkose tagasi. Ja valijamehed valisid ka 1982 aastal presidendiks Mauno Koivisto juba esimeses voorus.
Ometi otsustati, et alates 1988. aastast saab Soome omale riigipea kõigi kodanike otsevalimistega ja valijamehi pole sellest alates enam kokku kutsutud.
