Burkakeeld - järjekordne meetod, millega karistatakse ennekõike naisi

Burkakeeldu peale surudes on ühendanud jõud feministid, koraanipõletajad ja konservatiivid, ainus tagajärg, mida me oleme näinud, on aga just islamiusku naiste radikaliseerumine. Ja mitte läänemeelses suunas.

Burka ehk burqa on urdukeelne nimetus kogu keha katvale traditsioonilisele riietusele, mis erinevates vormides levinud laialt Põhja-Aafrikast üle Lähis-Ida Kesk-Aasiasse välja. Muslimid loevad koraanist välja nii meeste kui ka naiste kohustuse riietuda mõõdukalt, ehk siis igasuguste värvikirevate hilpude vältimist. Niqab on sama laiadel aladel levinud näokate, mis äärmuslikel juhtudel jätab nähtavale vaid silmad või katab näo üldse loori taha. Termin ḥijāb tähistabki loori, kuigi erinevates maades kasutatakse seda erinevalt, reeglina just tagasiohoidlikkuse sümbolina.

Samas on üsna selge, et seda sorti riietust on kantud regioonis juba ammu enne islamiusu sündi, seda enam, et teatud piirkondades sageli esinevad liivatormid on oma näo varjamise paratamatuks muutnud.

Lääne feminism tõlgendab burkat kui naiste alistamise vahendit meestekeskses ühiskonnas, mis pidas ka täielikult paika Talibani võimuaegses Afganistanis, kus tõesti moraalipolitsei üksused naistele riietumiskoodi kaela surusid. Mõnes islamiusku riigis on riietumiskoodid ka siiani kehtivad.

Samas on uuemal ajal burka vastu sõda alustanud terrorismiohust ja ka nn koraanipõletajate üleskutsetest mõjutusi võtnud konservatiivsed jõud, kes ilmselgelt tahaks hoopis keelustada islamit tervikuna, tõstes argumendiks paraku islaminaiste traditsioonilise riietuse. Burkakeeld on pigem vaid ettekääne.

Mis asi see siis on, mille vastu võideldes feministid ja ultrakonservatiivid ühisosa leiavad?

Burka ei ole pommivest, ehk terrorismiohtu sellest ei väljendu. Ka on alates 2010. aastast Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja Hollandis jõustama hakatud burkakeeldude alusel karistatud ja trahvitud just nimelt muslimitest naisi, kelle ainus "oht" väljenduvat vaid riietuses, mida nad kannavad. Mullu kiitis Prantsuse burkakeelu heaks ka Euroopa inimõiguste kohus.

Paraku enamik islamiühiskonnast loeb burkakeeldu vaid usulise tagakiusamise väljenduseks Euroopas. Türgis ja Prantsusmaal on burkakeeld ka püüdeks nn sekularistlikku ühiskonnakorda peale suruda, kus usulised kombed pole soositud. Aga eks Prantsusmaa kutsus ka ise oma mineviku koloniaalpoliitikaga esile selle, et nende muslimikogukond on kasvanud ohtlikult suureks.

Afganistanis oli Talibani ajal küll burka kohustuslik, aga selle kandmine ei kadunud ka pärast Talibani langust. Põhjus, miks naised sellist riietust kannavad, pole tingimata seotud hirmuga meeste kättemaksu ees, vaid ka traditsiooniliste kommetega.

1923. aastal ilmutas end ka araabia feminism, kui egiptlanna Huda Sha'arawi avalikult endal burka eest kiskus, kuid ka uuemal ajal kannab ligi 90 protsenti egiptlannadest regulaarselt traditsioonilist peakatet. Feminism pole end islamimaailmas kehtestada suutnud.

Küll on burkakeeld kutsunud esile naiste teistmoodi radikaliseerumise. Kui veel al-Qaida arvas, et naiste koht on kodus ja naissoost radikaale ligi ei tõmmatud, siis Prantsuse burkakeelu järel on näha naiste suuremat soovi vastloodud Islamiriigiga ühineda. Keeld, mis takistab neil Euroopa riikides traditsioonilist riietust kanda, on selgelt olnud viimaseks piisaks karikas.

Burkast on saanud omamoodi naiste protestisümbol Euroopast lähtuva usulise tagakisamise vastu. Paaril korral on ka burka taha peitunud naised juba ise terrorirünnakuid korraldanud. Enne prantslaste burkakeeldu selliseid asju polnud nähtud.