Euroopat vaevavas põgenikekriisis need kaks suunda kohtuvad. Ühest küljest on Aafrikast tuhandete kaupa tulnud majanduspagulasi võtnud ette kuritegelike jõukude kontrollitava ohtliku meretee Liibüast, et maabuda Itaalia Lampedusa saarel või näiteks Hispaania Kanaaridel. Teised aga tulevad Türgis või Liibanonis paiknevatest põgenikelaagritest, paraku samuti inimsmugeldajatele tuhandeid eurosid peale makstes. Ühtede jaoks on see vabatahtlik, võimalus tööd otsida, teistele peale surutud loodetavasti ajutine pagendus.

Kuid kas nad tõesti naasevad esimesel võimalusel kodumaale?

Aprilli lõpuks 1999, oli Serbia võimude alustatud arveteklaarimine Kosovo albaanlastest mässulistega kasvanud üle küüditamisteks, kus külade kaupa aeti albaanlasi kodudest minema. Kahest miljonist Kosovo elanikust 600 000 oli aetud üle piiride Albaaniasse või Makedooniasse, veel 400 000 oli põgenikuna sõjal jalus.

Serbia sõjaväelased olid neilt konfiskeerinud nii passid kui ka varanatukese, nii tulid paljud neist põgenikelaagritesse vaid kaks kätt taskus. Euroopa riikide valitsused tahtsid neid toetada, aga võimalikult lähedal Kosovole, samas kui Albaania, Makedoonia ja Bosnia polnud võimelised sellise inimhulgaga toime tulema. Smugeldajad käisid ka siis põgenikelaagrites ringi ja lubasid suure raha eest toimetada nad illegaalselt Euroopasse, peamiselt Saksamaale.

Lõpuks võeti ette aga juba lääneriikide toetatud tasuta õhusild, mis oleks pidanud toimetama Kosovo albaanlastest 20 000 USA-sse ja Türki, 10 000 Saksamaale, 6000 Norrasse, 5000 nii Austriasse, Kanadasse kui Kreekasse, jne. Ka siis taheti Euroopas põgenikekvoote laiali jagada, aga britid, prantslased ja itaallased ei tahtnud sellest kuuldagi.

Kuna NATO õhulöögid sundisid Serbia väe 1999. aastal lõpuks taanduma ja kogu Kosovo sattus ÜRO kontrolli alla, ning on tänaseks sisuliselt iseseisvunud, siis on ka loomulik, et sealt välja aetud pagulased on kuju naasnud.

Kohe kui lahingud vaibusid, naasis koju 750 000 kosovlast, eriti need, kes olid jäänud naaberriikidesse. Näiteks Austraalia andis Kosovo põgenikele küll peavarju, aga esimesel võimalusel saatis nad jõuga koju tagasi. Suurbritannias oli aasta hiljem veel 2000 albaanlast, kes elasid seal ka üle võimude ettenähtud aja. ÜRO tundis muret hoopis, kuidas saaks vähemused Kosovosse tagasi kolida, albaanlaste naasmine ei vajanud erilist sekkumist.

Kokkuvõttes oli tegemist eduka pagulaskriisiga - enamik põgenikest tõesti läks koju. Kosovo serblaste jaoks pole aga põgenikuelu siiani lõppenud ja nad ka ei kavatse hakata elama iseseisvas Kosovos. Paraku on Euroopa aga albaanlaste riigi ka suurema toetuseta jätnud, ning sealne majandus on jätkuvalt kriisis.

Ja nüüd on rahu tingimustes hoogustunud uus väljaränne Kosovost. Enam kui 50 000 inimest on 2015. aastal Kosovost lahkunud, paludes asüüli Saksamaalt, Austriast või Skandinaaviast. Ja Saksamaa võimud ei tea enam, mida teha. Varjupaika anda poleks justkui põhjust, sõda seal ei ole, ainult majanduses läheb kehvasti.

Palestiinlased 67 aastat põgenikena

Sõjapõgenike jaoks on tihti aga sõja lõpptulemus selline, et neil pole kuskile naasta.

Näiteks Iisraeli-Araabia 1948. aasta sõjast alates on sealsed naaberriigid täis palestiinlaste põgenikelaagreid, kus inimesed elavad siiani. Gaza sektori põgenikelaagrites elab 1,2 miljonit, Läänekaldal 741 000, Süürias 499 000, Liibanonis 449 000, Jordaanias kaks miljonit 1948. aasta sõja põgenikku, kes on enamikus küll juba sündinud ja üles kasvanudki nendes laagrites. Nad on jäänud ka kõikide hilisemate sõdade jalgu, nad on vaesed ja neil puudub igasugune normaalse elu tulevikuväljavaade.

Koju naasmine on võimatu, sest Iisrael on nende alad juba ümber ehitanud, lõimumine asukohamaadesse aga siiani pigem pealiskaudne. Põgenikelaagrite rahvastik on 67 aastaga kasvanud aga 750 000-lt viie miljonini, kus elavad põgenikud sõltuvad siiani ÜRO majandusabist, veel kümme aastat tagasi polnud neil Liibanonis luba isegi tööle minna. Pole ime, kui sellistes tingimustes hakkavad äärmusideed pinda leidma.