Pontecorvo on pisike, 13 400 elanikuga linnake Itaalias Lazio (ehk Latiumi) regioonis. 1806. aastal otsustas Napoleon I, et tema teenistuses olev marssal Jean Baptiste Bernadotte (elas 1763-1844) on väärt vürstitiitlit ja nii loodi selle valitseda pisike Ponte Corvo vürstkond.

Paraku kõik ei läinud Napoleoni tahte järgi. Marssal Bernadotte juhtis nimelt 1809. aastal Wagrami lahingus saksidest koosnevat väeüksust ja päevakäsus pani lahingus saavutatud võidu sakside teeneks, mille eest Napoleon ta koheselt üksuse juhi kohalt maha võttis. 1810. aastal anti Ponte Corvo aga vürstkonnaks Napoli kuninga Joachim Murat' pojale Lucienile.

Rooma kuberneriks nimetatud Bernadotte valiti samal aastal ootamatult Rootsi troonipärijaks. Selleks aga, et hüvitada kaotatud valdusi Prantsusmaa võimu all olnud aladel, kinkis Briti kuningakoda "Rootsi kuningale ja tema troonipärijale" prantslastelt ära võetud Guadeloupe saare, tuginedes just Rootsi troonipärimise aktile 1810. aastast. Bernadotte oli vahetanud poolt.

Guadeloupe asus sobivalt Rootsi valduses olnud Saint-Barthélemy saare naabruses Kariibi mere Väikeste Antillide saarestikus. Paraku Rootsi koloniaalvõimust seal asja ei saanud, sest Napoleoni-sõdade lõpuks anti Pariisi rahuga 1814 Guadeloupe tagasi prantslastele. Ka andis Rootsi 1878. aastal Saint-Barthélemy neile üle.

Kroonprints vajas jälle hüvitist

Nii asutas Rootsi riigipäev 1815. aastal erifondi, nn Guadeloupefonden, millest maksti hüvitist kroonprintsile ja tema järglastele. 1818. aastal astus regendina riiki valitsenud Bernadotte ka ametlikult Rootsi (nime all Karl XIV Johan)ja ühtlasi Norra troonile (nime all Karl III Johan, 1818-1844).

Võim Rootsis on püsinud tema rajatud Bernadotte'i dünastia käes tänaseni. Muide, veel 19. sajandi lõpus kutsuti Rootsit valitsevat dünastiat kohati ka Pontecorvo dünastiaks.

Hüvitis, mida Rootsile Guadeloupe'i kaotuse eest maksti, oli toonases rahas 24 miljonit franki ja sellest pool kulus kohe Rootsi valitsuse võlgade tasumiseks. Riigipäeva otsusel pidi kroonprints ja tema pärijad saama edaspidi fondist, sisuliselt küll riigieelarvest, igal aastal maksena 300 000 riigitaalrit.

Tähtajatult, ehk sisuliselt igavesti.

Paraku, või õnneks, kaotasid monarhiad aga 20. sajandil Euroopas oma positsiooni ja uutes oludes oli Rootsi kuningakoda sunnitud leppima uue korraldusega. Viimane väljamakse Guadeloupe fondist tehti neile 1983. aastal. See oli 300 000 Rootsi krooni.

Riigipeana saab kuningas (praegu Carl XVI Gustaf) sellest hoolimata hiigelsuurt palka (127 miljonit Rootsi krooni ehk 13,5 miljonit eurot aastas, mis kulub küll enamikus paleede ja õukonna ülalpidamisele), lisaks on ta investorina oma varandust ise suurendada suutnud, ehk kolm aastat tagasi arvestati tema isiklikuks varanduseks 300 miljonit Rootsi krooni (31,8 miljonit eurot).