Parim uudis kogu loo juures on, et 10 000 kilo laboriliha tootmiseks pole vaja rohkem kui üht tillukest tükki lihaskudet.

Tootmise juures rakendatakse lehmadelt võetud ja Petri tassis paljundatud nn müosateliitrakke ehk sedasorti tüvirakke, mille ülesandeks on ülejäänud lihaskoe rakkude remontimine.

Kuidas laboratoorse liha valmistamine õigupoolest käib? Rakud viiakse plasttassi pinnale kantud geelkeskkonda, kus vasikaseerumis sisalduvad toitained redutseeritakse, mis lülitab rakud n-ö nälgimisrežiimile ja paneb need lihasrakkudeks jagunema.
Esimene libalihaga burger 2013. a augustis Londonis (Foto: AFP)

Viimaks liituvad nood rakud lihaskiududeks ehk müotorudeks (ingl myotube) ja hakkavad valke sünteesima. Tulemuseks on ribake lihaskudet — umbes nagu lühike roosa riisinuudel.

Mõneti üllataval kombel tegi sel moel valmistatud substants edukalt läbi kõikvõimalikud test-degusteerimised.
Selline ongi katseklaasi-lihamass (Foto: AFP)

„Kariloomapidamine on väga ebatõhus meetod, millega taimseid valke loomseteks valkudeks muundada,“ märkis laboriliha projektiga seotud Hollandi Maastrichti ülikooli teadur Mark Post.

„Kui võtame arvesse lihaloomapidamisest johtuva metaani ja muude kasvuhoonegaaside hulka, pole see ka keskkonnale eriti kasulik. Usun, et 20 või 30 aasta pärast on juba olemas jätkusuutlik alternatiivlihatööstuse kompleks.“

Maastrichti ülikooli töörühm on järgmiseks eesmärgiks seadnud vasikaseerumi asendamise millegagi, mida oleks võimalik valmistada suisa mitteloomsetest lähteainetest.