Akumali keskkonnakeskuse CEA (hisp Centro Ecologico Akumal) ja Colorado Boulderi ülikooli koostöös läbi viidud hiljutine uurimus annab mõista, et arvatav muistne tsunami jättis endast hulgaliselt tuvastatavaid jälgi. Kõige tähelepanuväärsemaks neist on umbes viis meetrit üle merepinna küündiv suur kiilukujuline tasandatud vall, mida sillutavad pesumasinasuurused kivid.

Vähemalt 50 kilomeetri pikkune maariba ulatub kaldast paiguti mitmesaja meetri kaugusele; selle kuju järgib Kariibi mere ranniku kiviste neemede ja poolkuukujuliste randade joont Playa del Carmeni ja Cancúni kuurortide lähistel.

Teadlaste hüpoteesi kohaselt rebis hiidtsunami merepõhjast üles materjali, millest allveerahu praegu koosneb, ja kandis selle oma kolossaalset jõudu demonstreerides rannajoonest kaugele eemale.

Akumali keskkonnakeskuse teadlase Charles Shaw’ ja Colorado Ülikooli loodusloomuuseumi antropoloogiaekspositsiooni abikuraatori Larry Bensoni hiidtsunami-teemaline uurimus ilmus eelmisel nädalal ajakirja Journal of Coastal Research veebinumbris.

Uurijad leidsid lisaks kaks täiendavat, umbes 200 kilomeetri pikkust veealust valli, mis järgivad Yucatáni poolsaare rannikujoont. Nende olemasolu annab mõista, et keskaegne mega-hiidlaine andis hoobi väga suurele territooriumile. „Ma arvan, et on võimalik, et see tsunami avaldas mõju kogu Yucatáni poolsaare rannikule,“ ütles Benson.

Võimalik alternatiivne selgitus mõnedele merepõhjamoodustistele on nn supertaifuun, kuid Shaw’ hinnangul on too hüpotees auklik. „Kui orkaanid on võimelised selliseid valle tekitama, ja kui võtame arvesse, et viimase sajandi jooksul on selles piirkonnas maismaale jõudnud hulgaliselt orkaane, siis miks on Yucatáni ranniku lähedal vaid üks seesugune maariba?“ küsib ta, lisades: „Meie tsunami-laine argument toetub suurel määral sellele vasturääkivusele. Me usume, et meil on piisavalt tõendeid väitmaks, et hiidtsunami siiski leidis aset.“

Täiendavaid tõendeid pakkus suurema valli alt kogutud turba radiosüsinikmeetodil dateerimine, mis annab mõista, et muistne tsunami koosnes tegelikult kahest või isegi kolmest hiidlainest. Pealeselle leiti valli ülaosast aastatel 900–1200 m.a.j. ehitatud maiade postklassikaliste hoonete varemeid, mis annab mõista, et tsunami ründas poolsaart just sel perioodil.

Ehkki oletatav tsunami võis ranniku nüüdisaegsetele turistidele hurmavamaks vormida, tekitavad tõendid selle toimumisest murelikke küsimusi tuleviku kohta.

„Kui tulevikus leiaks aset samasugune sündmus, põrmustaks see praegu ehitistega täidetud ranniku ja nõuaks tõenäoliselt katastroofilist lõivu inimelude näol,“ märkis Benson. Geoloogilised tõendid viitavad siiski vaid 37 tsunami ilmnemisele Kariibi mere basseinis pärast 1492. aastat. Orkaanid kujutavad endast piirkonnale märksa suuremat ohtu.