Igal aastal kergitavad tuul ja muud ilmastikusüsteemid
Sahara kõrbealadelt õhku ja kannavad lääne suunas 182 miljonit tonni tolmu ja liiva, ning siis, pärast ligi 2500 kilomeetri laiuse
ületamist sajab sellest umbes 27,7 miljonit tonni alla ka Amazonase jõestiku ja selle vihmametsade kohal. Tolmumigratsioon on nii suur, et seda on selgelt näha ka kosmosest, mõni aasta on seda rohkem, teisel aastal vähem, aga tegemist on olulise osaga meie planeedi elukeskkondade vastastikusest koosmõjust.

Aastail 2007-2013 jälgis maailma suurim komoseagentuur NASA seda ilmastikunähtust satelliidi Calipso (Cloud-Aerosol Lidar and Infrared Pathfinder Satellite Observation) seadmetega, eriti lidariga, mis kasutab laserimpulsse, et mõõta esemete ja nähtavasti ka osakeste kõrgusi maapinnast. Enamasti on nii võimalik kaardistada metsade levikut, nüüd aga ilmnes, et selgelt ka tolmuosakeste kontsentratsiooni õhus. Ja fosfor, mis nii üle ookeani kandub, on oluline väetis ka Lõuna-Ameerika pinnasele.

Sahara on teatavasti aastatuhandeid tagasi üsna viljakas regioon, mis on tänaseks tugevalt kõrbestunud ja kõrbe levikule pole siiani piiri ette panna suudetud. Amazonase vihmametsad on aga lageraiete tõttu samasugusesse ohtu sattumas.

Suur osa üle ookeani kanduvast fosforist pärineb sajandite jooksul peaaegu olematuks kokku kuivanud Tšaadi järve varasemast põhjast, piirkonnast nimega Bodele alang, kus järv kuivas ära juba 12 000 aastat tagasi (s o umbes ajal, mil meie kandis jääaeg lõppema hakkas).

Kuna Amazonase kant on looduslike väetiste poolest üsna vaene, siis neelavad sealsed taimed innukalt alla kõik toiteained, mis vähegi sealsele pinnasele langevad, teatas NASA. Paraku osa fosforist uhutakse vihmahoogudega jälle jõkke, nii voolab see Atlandi ookeani tagasi ja see pole ookeani põhjas vohavale elule just oma mõju avaldamata jätnud.