„Usun siiralt demokraatiasse, sõnavabadusse ja õigusriiki,” ütleb hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja USA eruadmiral James G. Stavridis Sõdurile. „Ma ei saa neid väärtusi kaitsta kabinetivaikuses,” lisab praegu Tuftsi ülikooli Fletcheri diplomaatiakooli juures dekaani ametit pidav Stavridis, kui küsin, miks üks kunagistest alluvatest teda superstaariks nimetas ja president Toomas Hendrik Ilvesega võrdles. Mõlemat meest saadab rahvusvahelistel üritustel meediamenu.

Stavridis esineb tihti CNN-i, CNBC-i, Bloombergi kanalitel ja kirjutab regulaarselt ajakirjale Foreign Policy. Erinevalt paljudest teistest erruläinud väejuhtidest, kes piirduvad peaasjalikult oma järelkäijate otsuste mahategemisega, üritab Stavridis asju mõtestada ja hoidub suurejoonelistest tulevikuennustustest.

Veel hiljuti kõiki NATO sõjalisi operatsioone juhtinud mees möönab, et on alati valmis ajakirjanikuga rääkima, sest oma sõna sekka ütlemine on osa väärtuste kaitsmisest. „Mul on kogu aeg mõni kirjatöö pooleli,” lisab ta ning meenutab, et on varasemas eas ajakirjandust õppinud ning väikese lehe peatoimetajagi olnud.

Nüüd Fletcheri diplomaatiakooli juures õpetamine on tema jaoks naasmine oma alma mater’isse. „Usun diplomaatia võitu,” toob ta põhjuseks, miks „valis vaese õpetlase töö” erinevalt teistest omaaegsetest kindralitest Petraeusest ja Alexanderist, kes on suundunud suurde ärimaailma.

Heidutus hoiab ära uue külma sõja

Augustis, Walesi tippkohtumise eel Eesti ajakirjanikega kohtudes avaldab Stavridis arvamust, et liitlaste maaväeüksused peaksid Balti riikides ja Poolas olema püsivalt. Samuti tuleks tema sõnul osa seni Lääne-Euroopas läbiviidavast harjutustegevusest üle tuua Ida-Euroopasse. Sama peaks toimuma ka mereväe- ning õhuväeüksustega. „Kui õhuväe puhul on Balti õhuturbemissiooni juba tugevdatud, siis vaja oleks ka AWACS-i luurelennukeid, mis annaksid alliansile parema ülevaate regioonis toimuvast,” märgib Stavridis, kelle sõnul ei tohi Venemaa võimalikuks agressiooniks valmistudes unustada ka küberkaitset. „Kübermaailmal on siin tähtis roll ja Venemaa ei jäta seda võimalust kasutamata,” ütleb ta.

Mereväeüksuste puhul ei piisa eruadmirali sõnul ainult miinitõrjelaevadest, vaja on ka suuremaid ja võimekamaid aluseid. Venemaa reageerib kindlasti NATO sammudele ja aktiivsemaks muutub ka Venemaa allveelaevade tegevus Läänemerel. „Üksteise laevade pidev positsioneerimine on üks osa sellest,” seletab ta.

„Suurema kohaloleku eesmärk on heidutus. Heidutus loob stabiilsust,” ütleb hiljutine väejuht, kelle sõnul ei oleks NATO vägede suurem kohalolu n-ö eesliini riikides provokatiivne käitumine. „Kui vaatame tagasi külmale sõjale, siis põhjus, miks vastuseisust ei saanud kunagi n-ö kuuma sõda, oli heidutuses, mida vastasele näidati. Kui me ei tee midagi, siis see on provokatiivne käitumine. Külma sõja ajal oli sõjaliste jõudude võimekus peaaegu tasakaalus, praegu see nii pole ja Venemaa relvajõud jäävad endiselt NATO võimetele alla. Ka see on üks põhjus, miks praegune olukord ei ole võrreldav külma sõjaga. Eesti oli siis osa Nõukogude Liidust, nüüd olete te NATO-s nagu ka kõik tolleaegsed Varssavi lepingu organisatsiooni liikmesriigid,” põhjendab ta muutunud jõudude vahekorda.

Venemaal vihatakse Ameerikat

Endise ühendriikide suursaadiku Venemaal Michael McFauli, kes on kirjeldanud Venemaa juhtkonna sügavat viha Ameerika ühendriikide vastu, kommenteerides ütleb Stavridis, et tunneb McFauli isiklikult ja jagab tema arusaama Venemaal valitsevast Ameerika-vastasusest, kuid ei usu külma sõja tagasitulekut, millele McFaul viidanud on. „Teeme selgeks, mis asi oli külm sõda. See oli kuus miljonit sõdurit, kolm miljonit kummalgi pool piire, valmis alustama sõda hetkega, suured mereväeüksused ajasid mööda maailma meresid üksteist taga, meenutage „Jahti Punasele oktoobrile”. Kaks kasutusvalmis tuumaarsenali, täielik vastuseis Varssavi pakti liikmesmaade, Nõukogude Liidu, NATO ja Ameerika ühendriikide vahel poliitilisel tasandil. See oli bipolaarne maailm. Praegune ei ole külm sõda,” tõdeb Stavridis ajaloo põhjal.

„Praegu on meil sügav lahkarvamus Ukraina pärast, lahkarvamus Georgia pärast, lahkarvamus Süüria osas. Samas on meil endiselt valdkondi, kus saaks koostööd teha ning samamoodi toimib meil endiselt siiski Venemaaga kaubavahetus. Meie tuumaarsenal on oluliselt väiksem kui külma sõja ajal. Miljoniliste väeüksuste asemel on meil mõnesajatuhandesed väekontingendid mõlemal pool piire. See kõik on väga erinev sellest, mis valitses külma sõja ajal, aga olles suursaadik Moskvas kõige praegu toimuva keskel … See ilmselt tundub [McFaulile, toim.] nii, nagu me oleksime jälle külmas sõjas, aga me ei ole, kui vaid astume sammu eemale ja vaatame laiemat pilti,” märgib ta.

„Kindlasti valitsevad NATO ja Venemaa vahel pinged. Me peame neist üle saama ja peame Venemaale selgelt mõista andma, et me mõistame tema käitumise hukka.” Stavridise sõnul ei taha Putin tugevamat NATO-t ja niipea kui ta mõistab, et NATO muutub tugevamaks, tõmbub ta tagasi. „Me võime arutada tunde Vladimir Putini psühholoogia üle, aga ütleme nii, et kui Putin tahaks Ida-Ukrainat, siis miks ei ole ta seda seni võtnud? Ma arvan, et põhjus on reaktsioonis, mida ta siiani on näinud,” usub Stavridis.

Püstolivõitlusse ei saa minna nugadega

Sõduri küsimusele, kas hiljutise NATO Euroopa vägede ülemjuhataja hinnangul ei tee Ida-Euroopa liikmesriikide julgeoleku tagamisel põhitööd ära Ameerika ühendriigid, samas kui Euroopa riigid otsivad pigem nišivõimekusi, kuhu panustada, vastab Stavridis, et ootab Euroopa riikidelt suuremat panust, kuid kutsub üles vaatama Euroopa riikide kaitsekulutusi.

„Ameerika ühendriigid kulutavad umbes 600 miljardit julgeolekule, Euroopa riigid kokku umbes 300 miljardit. Ameerika ühendriikide majanduse suurus on 15 triljonit dollarit, umbes sama suur on ka Euroopa majandus. Ideaalis oleks meie kaitsekulutused sarnased, kuid kokkuvõttes on see peaaegu triljon dollarit võrreldes Venemaa 100 miljoniga,” paneb Stavridis asjad perspektiivi.

Stavridise sõnul on oluline, et Euroopa kaitsekulutused oleksid jätkusuutlikud ning toob esile Euroopas välja arendatud võimekused nagu ründelennukid, laevad ning ligi kaks miljonit sõjaväelast, mis Euroopas püssi all on. „Kokkuvõttes on võimekus olemas, pigem on küsimus selles, kas Euroopa riigid on valmis investeerima, et säilitada koostöövõime Ameerika ühendriikide üksustega ja seda eelkõige rääkides tehnilisest valmisolekust. Ma usun, et Euroopa riigid mõistavad seda vajadust. Kui Euroopa riigid panustaksid kaks protsenti SKP-st, tagaks see, et meie üksused oleksid ka tulevikus võimelised koos efektiivselt tegutsema,” märgib Stavridis.

„Teie lõunanaabrid mõtlevad juba, kuidas jõuda kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust ja sama teeb ka Poola. Ma arvan, et näeme olukorda, kus kaitsekulutuste vähenemine peatub, ning kaitse-eelarved kas suurenevad mõneti või vähemalt hoitakse neid senisel tasemel,” lisab ta. „Kahte protsenti on vaja eelkõige ülekaalu säilitamiseks,” rõhutab ta. „Kui võitlust peetakse püstolitega, ei saa minna lahingusse nugadega,” tõdeb Stavridis ja ütleb, et Venemaal on endiselt võimalus liigutada üksusi väga kiirelt ja ülekaalu säilitamiseks on vaja arendada alliansi kiirreageerimisvõimet. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et allianss ei tohiks teha viga keskendudes ainult Venemaale. „Süüria sündmused jahivad nii Euroopat kui ka Ameerikat veel pikka aega,” hoiatab ta.

Tegime koos Eesti suuremaks! artiklisari ilmub koostöös Eesti NATO Ühinguga. Varem sarjas ilmunud:

  • • Sõdur 1, 2014 „Mis saab NATO-st pärast Afganistani?” intervjuu Suurbritannia kaitseministeeriumi NATO ja EL-i poliitika juhi Richard Ladd-Jonesiga
  • • Sõdur 2, 2014 Karlis Neretnieks „Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonis”
  • • Sõdur 3, 2014 „Elades piraatidega” intervjuu Kanada ajakirjaniku Jay Bahaduriga
  • • Sõdur 4, 2014 „Marko Mihkelson: Ilma NATO-ta oleks meie suveräänsus ohus”