1914. aasta juulis-augustis algas Eestis esimene suurem meeste mobilisatsioon ning hobuste rekvireerimine. Sõja alguses tungisid Vene väed Ida-Preisimaale, kuid Paul von Hindenburgi juhtimisel õnnestus sakslastel 13.-18. augustil 1914 Tannenbergi lahingus praktiliselt täielikult hävitada Vene II armee, ümber piirati 90 000 meest, kellest suur osa vangistati.

1915. aasta alguses koondasid Keskriigid (Saksamaa ja Austria-Ungari) idarindele üle poole oma vägedest ning alustasid kiire pealetungiga. Veebruaris purustati Vene väed Augustówi metsades Masuurias ning märtsis vallutati suures osas Leedu alad. Mais 1915 tungisid sakslased juba Kuramaale, hõivates Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Ventspils) linna. Augusti alguses langes Kuramaa pealinn Miitavi (Jelgava) ning rinne stabiliseerus Baltikumis septembris 1915.

Ööl vastu 1. maid 1915 tegi Saksa laevastik esimese retke Saaremaa vetesse ja dessant saadeti ka Ruhnu saarele. Dessant maandus öösel kella kolme ajal torpeedopaatidelt V 107 ja V 108 sõudepaatidega saare põhjatipu juurde. Sakslaste lootus leida saarelt Vene sõjaväelasi ja raadiojaama ei täitunud. Seepeale purustasid sakslased tuletorni ülaosa koos laternaga ja hävitasid petrooliumivaru.

1916. aasta suvel pommitasid kaks vene laeva sakslaste positsioone Riia lähistel ning Kuramaal. Sellele vastasid 11 Saksa torpeedokaatrit omapoolse rünnakuga, tungides läbi Vene miiniväljade Soome lahele Paldiski sõjasadamani. Kuna Vene sõjalaevu seal parajasti polnud, piirduti vaid sadamaehitiste pommitamisega. Tagasiteel sattusid kaatrid aga miiniväljale ning seitse neist uppus.

Paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras, mistõttu teenis Vene armees 1917. aastaks üle 2000 eesti soost ohvitseri. 1917. aasta alguseks oli Vene armees püssi all umbes 100 000 eestlast, kellest üle kümnendiku sai sõjas surma.

1917. aasta suvel üritasid Vene väed veel viimast pealetungi sakslaste vastu, kuid see ebaõnnestus täielikult. 19. augustil 1917 algas sakslaste pealetung suurtükilöögiga, kus kasutati ka keemilisi mürske. Ületati Väina jõgi ning vallutati Üksküla. Riia all pani edasitungivatele Saksa vägedele ägedalt vastu Läti küttide II brigaad. 21. augustil jäeti Riia sakslastele.

29. septembril 1917 tegid Saksa väed laevastiku toel dessandi Saaremaale Tagalahes. Kogu Vene kaitsesüsteem löödi puruks ning 8. oktoobriks oli Saare-, Muhu- ja Hiiumaa vallutatud. Muhule paisati viimasel hetkel ka kaks 1. eesti polgu pataljoni, kuid needki ei suutnud sakslasi peatada. 1600 eestlast langes vangi. Järgneva nädala jooksul osutas Balti laevastik Saksa laevadele Suure Väina ning Soela piirkonnas veel siiski ägedat vastupanu.

1917. aasta novembris algas Eestis kiire riigivarade ja Tallinna suurtööstusettevõtete evakueerimine Venemaale, millega koos lahkus suur hulk peamiselt vene rahvusest töölisi. Mandri-Eesti kaitsmiseks toodi Lääne-Eestisse veelgi uusi väeosi, mis kasvatas lõppkokkuvõttes sõdurite hulga Eesti alal 200 000 meheni.

Baltisakslaste represseerimine andis Bresti rahuläbirääkimiste ja vaherahu katkemise järel Saksa valitsusele veelgi parema ettekäände okupeerimata Baltikumi alade ründamiseks, mis algas veebruari teises pooles 1918. aastal. Juba 19. veebruaril vallutati Virtsu, 21. veebruaril jõuti Haapsallu, et sealt edasi liikuda Tallinna peale. 22. veebruaril alustasid sakslased edasitungi Tallinna suunas, Riisipere raudteejaama juures peeti suurem lahing punakaartlastega. 23. veebruaril purustati Keila all viimased Tallinnat kaitsvad punakaartlased ning 24. veebruaril jõudsid Saksa väed Tallinna alla Sauele.

22. veebruaril 1918 jõudsid esimesed Saksa väeosad ka Lõuna-Eestisse Valka, kus saadi sõjasaagiks paarkümmend suurtükki ja 2000 vangi. Juba 22. veebruariks olid Eesti tagavarapolgu ohvitserid ja sõdurid vabastanud Tartu, kuid 24. veebruari hommikul vallutasid Saksa väed kohalike baltisakslaste juubelduste saatel ülikoolilinna.

24. veebruari hommikul 1918 heiskasid 3. eesti polgu ohvitserid Tallinnas Toompea Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. Eesti rahvuslased eesotsas Päästekomiteega kogunesid krediidipanga hoonesse, mille ette kogunenud rahvale loeti ette Tallinna tänavatele üles kleebitud iseseisvusmanifest. 25. veebruaril 1918 määrati ametisse Eesti Ajutine Valitsus, mille esimeheks ja siseministriks sai Konstantin Päts. Peeti esimene valitsuse istung.

Keskpäeval sisenesid Saksa väed Tallinna, kohtades vaid mõningat vastupanu üle mere põgenevatelt enamlastelt Tallinna sadamas. Eesti Vabariiki sakslased ei tunnistanud. Samal päeval langesid Saksa armee kätte ka Pärnu, Viljandi ja Paide. 26. veebruaril 1918 vallutati Rakvere. 28. veebruaril pidasid sakslased Sompa raudtejaama juures ning 1. märtsil Jõhvi lähedal enamlastega ägedaid lahinguid. 2.-3. märtsil jätkusid võitlused Vaivaras ja Narva lähistel, kuhu oli Petrogradist saadetud 1000-meheline madruste salk.

https://lood.wordpress.com/

3. märtsil 1918 kirjutas Nõukogude Venemaa alla Bresti rahulepingule Keskriikidega, mis andis Eesti, Läti, Leedu ning suure osa Valgevenest ja Ukrainast Saksamaale. Seetõttu lahkusid 4. märtsi varahommikul viimased Nõukogude üksused Narvast. Vastselt väljakuulutatud Eesti Vabariigis algas Saksa okupatsioon, mis kestis kuni Esimese maailmasõja lõpuni 11. novembril 1918.