Ühinemine oli ka vajalik, sest rannikut rüüstasid sel ajal lugematud viikingite laevkonnad.

Dál Riata sünd on küll jäänud hämaratesse aegadesse, kuid 6. ja 7. sajandil paiknes ta nähtavasti kahel pool Iiri mere Põhjaväina, tükike riigist asus Iirimaal Antrimi maakonnas, teine osa aga tänasel Šotimaal Argylli ja Bute ning Lochaberi aladel. Legendi järgi olid sisserändajad tulnud juba Iirimaa aladelt kristlastena, mis on küll ajaliselt veidi kahtlane.

Ka piktid oli keldi juurtega rahvastik endises Kaledoonias, keda järgnenud sajanditel tõrjuti järjest enam kirdesse, ja juba 11. sajandiks olid nad sulandunud kujunevasse šotlaste rahvusesse.

Lothian ja Strathclyde liideti riigiga aastal 1124, Galloway aastal 1234, Hebriidid, Man ja Caithness aastal 1266, Orkney ja Shetland alles aastal 1472. Sellega oli riik saavutanud oma suurima ulatuse 78 778 ruutkilomeetrit, kus 15. sajandi lõpuks elas pool miljonit, 17. sajandi lõpuks juba 1,2 miljonit inimest.

13. sajandist peale Inglismaa sõjalise surve all olnud riik ühines lõpuks personaalunioonis Inglismaaga 1603. aastal (kui Šotimaad valitsenud Stuardid ka Inglismaa ja Iirimaa trooni pärisid) ja kaks riiki liideti lõplikult Suurbritanniaks 1. mail 1707.  Šotimaa õukonnas kõneldi keskajal pigem prantsuse keelt, alles uusaja alguses hakkas maad võtma inglise keel, samas kui rahvastik kõneles keldi keelte murdeid, mis uuemal ajal said juurde kõvasti inglise keele laene. Ja juba looduslikest oludest tingituna oli rahvas seal vaene. Kui riigid 1603. aastal kokku pandi, selgus, et šoti nael on rahaühikuna võrreldav vaid kaheteistkümnendiku inglise naelaga.

Kuninga kõrval oli olemas ka parlament, kuid see ei saavutanud kunagi arvestatavat võimu. Ja kuigi võimukeskus oli parajasti seal, kus õukond viibis, on 15. sajandist alates arvestatud Šotimaa pealinnaks siiski Edinburghi (Lothiani aladel). Kuningaid krooniti aga traditsiooniliselt Scone kivil. Riigilipuks oli pühale Andreasele pühendatud diagonaalis valge rist sinisel taustal. 17. sajandil tehti Šotimaa nimel ka ridamisi katseid rajada riigile kolooniaid Ameerikas, Kanada, USA ja Panama aladel, kuid ükski neist ei jäänud püsima.

Šoti vabadusvõitluse iidoliks on jäänud William Wallace (suri 1305.a). Kuulsaim Šotimaa valitseja oli aga ilmselt Mary Stuart, kes valitses riiki 1542-1567, ja kelle poeg James VI 1603. aastal siis ka Inglismaa valitsejaks sai. Eraldi jõudu kujutas Šotimaa ka 17. sajandi teise poole revolutsioonides, seejärel aga kaotas isegi autonoomia. 1801. aastal sai riigist Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriik, 1922. aastal Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriik. Parlament anti Šotimaale tagasi alles 1998. aastal ja 18. septembril 2014 peaks riik jälle otsustama, kas minna edasi iseseisva riigina.

Täna elab seal 5,3 miljonit inimest, kes peaaegu kõik kõnelevad šoti inglise keelt, samas kui keldi ehk gaeli keelt ei mõista üldse 63 protsenti rahvastikust. Ja siis veel elab Põhja-Ameerikas ligi 14 miljonit inimest, kes peavad oma juuri Šotimaalt pärinevaks. Gaeli keelt kõneles 2008. aastal Šotimaal 60 000 inimest. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on 44 378 dollarit, ehk šotlased on rohkem kui kaks korda eestlastest jõukamad.