Genotsiid: Kui Moskva otsustas kõik tšerkessid Venemaalt välja ajada
Täna on nad pisikesed rahvakillud, adõgeed, kabardiinid, tšerkessid, apsuad, abasiinid, hajutatuna Venemaa Kaukasuse nõlvadele, samas kui ülekaalukas enamik neljast kuni kaheksast miljonist tšerkessi juurtega inimesest on sunnitud juba 150 aastat elama põgenikena Türgi ja teiste riikide aladel. Põletatud maa taktikaga viis keiserlik Venemaa täna, 1864. aastal läbi tõelist genotsiidi.
1763-1864 pidasid tšerkessid vihast iseseisvussõda pealetungivate Vene vägedega, kes olid otsuseks võtnud impeeriumi ka Kaukasusest lõuna poole laiendada. Ja mõistagi polnud tšerkessid ka ainus rahvas, mis selle teerulli alla jäi. Krimmis viidi läbi etniline puhastus, mis sundis 1860. ja 1870. aastatel kodust lahkuma ja tollasest Osmanite riigist varju otsima kaht kolmandikku krimmitatarlastest, samasugune saatus tabas 150 aastat tagasi ka Kaukasuse nõlvadel elanud tšerkesse.
2. juunil (vana kalendri järgi 21. mail) 1864 kuulutas keiser Aleksander II, et sõda Tšerkessia alistamiseks on lõppenud võiduga, ühtlasi kiitis ta ka heaks otsuse kihutada kodudest välja praktiliselt kõik tšerkessid. Põletatud maa taktikat oli juba 1862. aastast edukalt ellu viinud tsaariarmee kindral Nikolai Jevdokimov. Enam kui 1,5 miljonit tšerkessi aeti Venemaa aladelt välja, 90 protsenti kõikidest tšerkessidest, kellest suurem osa suri küll juba teel.
Mõned olid sunnitud jala või vankris maha käima 3000 kilomeetrit, mõnel läks 25 aastat, et üldse oma elu uues kohas jalgadele saada, paljud surid nälga ja kurnatusse. Ja täna elab väljaspool Venemaad neli kuni seitse miljonit inimest, kes võivad oma juuri just selle genotsiidini välja viia. Näiteks Sotši ümbruskonda asustanud tšerkessi juurtega rahvas ubõhhid aeti viimseni kodukandist minema, viimane nende keelt emakeelena rääkinud isik suri Türgis 1992.
Keiserlik ja stalinlik rahvuspoliitika on selgelt oma jälje jätnud. 1914. aastal tähistas ka Nikolai II veel pidulikult tšerkesside alistamise poolsajandit, 1917. aastast Venemaa rahvuspoliitikat juhtinud Stalin aga asus jagama ja valitsema, pannes konfliktsed rahvakillud ühistesse moodustistesse, kuhu seejärel suunati juurde ka arvukalt venekeelseid sisserändajaid. Vaid Boriss Jeltsin pidas 1996. aastal vajalikuks 400 aastat peetud Venemaa sõdu Kaukaasias tragöödiaks pidada, kuigi Putin on ju jõuliselt hakanud jälle Moskva ülemvõimu regioonis peale suruma.
Ja kabardiinid on tšetšeenide kõrval ka kõige vihasemad Vene võimu vastaseid regioonis. Islamiusu olid Põhja-Kaukaasia rahvad omaks võtnud põhiosas alles 16.-19. sajandil, kuid verine kogemus sajandeid kestnud sõdadest Venemaa vastu on neid ka äärmuslike usuvoolude poolele viinud, samas kui tšerkesside lähisugulased Abhaasias - apsuad - on paraku Gruusia võimule vastandudes sunnitud hoopis otsima tuge Venemaalt.
Juba 1990. aastast alates on tšerkessid üle maailma tähistanud 21. maid üldrahvaliku leinapäevana. Ligi kolm miljonit neist elab Türgis, sadu tuhandeid Jordaanias ja Süürias, kümneid tuhandeid Euroopa riikides ja Põhja-Ameerikas. Kuid on ka allikaid, mis korrutavad neid numbreid kahega, pagulased ju oma täit identiteeti kaua säilitada ei suuda, juuri aga olematuks ka ei tee.
