9. märts (1944) oli neljapäev. Kaasaegsete meenutuste järgi polnud ilm külm, küll aga märtsikuiselt kõle. Lund oli vähe ja tasahaaval võis hakata ootama kevade tulekut. Pilvitu taevas ennustas kuuvalget ööd. Pimendamise algus oli kell 17.40. Linn elas oma tavalist elu. Sõjaaja hallile argipäevale pakkusid vaheldust kohvikud, kinod ja teatrid. Õhurünnak algas 9. märtsi õhtul kell 18.30. Niipea kui oli märgatud linna kohal kroonlühtritena rippuvaid valgustuspomme ehk nn. jõulupuid, hakkasid undama õhusireenid, Saksa õhutõrjekahurid avasid tule vaenlase lennukite pihta ja veidi hiljem mattus kõik langevate pommide laviini mürasse.

Jääb mulje, et õhurünnak algas ootamatult ja et õhukaitse valvepostid Tallinnas polnud saanud teateid vaenlase pommitajate saabumisest Eesti õhuruumi. Kaasaegsete tunnistuste kohaselt ründas enneolematult suur pommitajate eskadrill Tallinnast Lasnamäe suunast üle Kadrioru sihiga kesklinnale. Õhurünnaku algus ja käik tunnistavad, et tegemist polnud sihtpommitamisega ehk kindlate strateegiliste objektide hävitamisega, vaid pindpommitamisega, mille eesmärgiks oli tervete linnaosade, sealhulgas ka kesklinna purustamine.
Foto: retronoom.wordpress.com

Õhurünnaku käigus hävisid „Estonia“ teater, Niguliste kirik; Harju tänaval asunud restoran „Kuld Lõvi“ ja kino „Amor“. Õhurünnaku järel koostatud politsei aruandes on märgitud, et õhtusest rünnakust võttis osa 240 ja öisest 60 pommitajat. Sama raporti kohaselt heideti kahe õhurünnaku vältel Tallinnale kokku 3068 pommi – 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi.

Pommitajad ründasid kolonnis mitme lainena. Purustuste ja põlengute tiheduse põhjal võib oletada, et rünnak suundus üle Lasnamäe, Kadrioru, Keldrimäe; „Estonia“ vastas oleva linnajao, haarates vanalinna lõunaosa, kuid möödudes Toompeast. Nüüd pöördus pommitamise põhisuund üle Pärnu maantee, Luise, Väike- ja Suur–Ameerika tänava kandi, riivates Lilleküla ja Pelgulinna, üle Kalamaja tagasi mere kohale. Suuremal või vähemal määral kannatas kogu Tallinn ja esmajoones elamupiirkond. Tööstuspiirkonnad ja sadam kui strateegiliselt tähtsad kohad said ootamatult vähe purustusi, niisamuti Toompea.

Esimene õhurünnak kestis veidi alla kolme tunni ning selle lõppedes oli Tallinnas avanenud pilt kohutav. Harju tänav oli tulelõõmas – restoran „Kuld Lõvi“ ja kino „Amor“ saanud täistabamuse. Põlesid „Estonia“ teater, Niguliste kiriku ja Raekoja torn.
Foto: retronoom.wordpress.com

Süütepommidest tekkinud tulekahjud kandusid edasi suure kiirusega, haarates puitmajade piirkondades oma valdusesse terveid kvartaleid. Muidu vaikne ilm oli tulekahjude tõttu muutunud tuuliseks, suuremates tulekolletes nagu Harju tänaval tekkis laustulekahjudega kaasnev tormituul.
Veidi pärast kella üht öösel algas uus õhurünnak, mis kestis kaks tundi. Politsei aruande järgi osales Tallinna pommitamisel nüüd 60 lennukit.

17. märtsi politseiraporti põhjal loendati hukkunuid järgmiselt: 586 eestlast, neist 223 meest, 324 naist ja 33 last; 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi. Tänaseks täpsustatud hukkunute nimekiri sisaldab 554 tsiviilisikut.

17. märtsi loendi järgi hävis täielikult 1418 elumaja ning raskemal või kergemal määral kannatas kokku 3350 elamut. Üldkokkuvõttes hävis või sai kannatada 5073 hoonet. Hävis umbes 30 protsenti Tallinna elamispinnast, 20 000 inimest jäi koduta, ehk ligemale iga seitsmes Tallinna elanik.
Foto: retronoom.wordpress.com
1944. aasta märtsipommitamises osales Leningradi rinde 13. õhuarmee, 276. pommituslennuväe diviisi 58. pommituslennukite polk, täpsustab Vikipeedia.
Märtsipommitamise tagajärjel hävinud Tallinna kesklinna piirkonnad.

Vaata galeriist, milline näeb välja Harju tänav ja Raekoja plats päeval 70 aastat pärast pommitamist!