Fukushimast lekkiv radioaktiivne vesi on jõudnud Kanada rannikuni, järge ootab USA

Katastroof leidis aset 11. märtsil 2011, kui maavärina tekitatud tsunami purustas osa Fukushima Daiichi tuumajaama rajatistest, mille järel tuumajaama kolm reaktorit õhku lendas. Radioaktiivsed pilved jõudsid teisele poole Vaikset ookeani juba neli päeva hiljem, Euroopa kohale aga 11 päeva hiljem. Märksa rohkem reostas ikka veel lekkiv tuumajaam aga ookeani.

Veeproovid, mis võetud Kanadas Vancouveri esiselt, kinnitavad nüüd selgelt nende radionukleiidide sisaldust, mis pärinevad just Fukushima tuumajaamast, ehk nüüd võib ka kindlalt öelda, et kolme aastaga on ookeanihoovused reostunud vee Jaapani rannikult juba ka

Põhja-Ameerika

rannikule kandnud. USA läänerannik võtab saasterünnaku vastu ilmselt aprillis, Hawaii saared veidi hiljem.

Tseesiumiisotoopide (tseesium-137) tase Kanada rannikuvetes on küll siiani allpool ohtlikkuse taset, aga see on ka alles algus.  Seda, kui palju radioaktiivset vett Fukushimast ookeani on lekkinud on tegelikult ka võimatu mõõta, sest tuumajaama katastroof reostas ka kohaliku põhjavee, lisaks on piirkonna vihmasajud pühkinud ka osa maapealsest reostusest merre. Mullu augustis lekkis veel 300 000 liitrit radioaktiivset vett päevas. Ja seda leket ei ole tänaseni suudetud peatada.

Mõjusid, mida tuumakatastroof inimeste tervisele avaldab, on võimatu isegi hinnata, sest teadusmaailm pole siiani võimeline ka Tšernobõli ohvreid kokku lugema. Vähijuhtumeid ei ole võimalik vaid ühe kiirgusallikaga seletada, kiirguse ja muu reostuse mõjud kuhjuvad organismi aastatega.